… Sama teema leiame taas järgmises loos “Parun puu otsas”, mis on kirjutatud mõni aasta hiljem, aastail 1956-1957. Teose valmimise daatum heidab ka siin valgust hingeseisundile. See on mõtiskluste periood osast, mis meil on ajalookäigus, kusjuures vahelduvad uued lootused ja uued kibestumised. Kõigest hoolimata kannab aeg meid parema poole; küsimus on selles, kuidas leida õiget vahekorda individuaalse südametunnistuse ja ajalookäigu vahel.
Ka sel puhul oli mind ammust ajast jälitanud üks kujund: poiss, kes ronib puu otsa; ronib, ja mis temaga juhtub? Ronib, ja satub teise maailma; ei: ronib ja kohtab iseäralikke tegelasi; oh ei: ronib ja rändab päevade kaupa ühelt puult teisele, veel enam, ei tulegi tagasi, keeldub alla maa peale tulemast, veedab puude otsas terve elu. Kas ma pidin tegema sellest loo põgenemisest inimestevaheliste suhete, ühiskonna, poliitika ja nii edasi eest? Ei, see oleks olnud liiga lihtne ja tühine: mäng hakkas mind huvitama alles siis, kui ma ei teinud sellest kujust, kes keeldub teiste kombel maa peal kõndimast, mitte misantroopi, vaid inimese, kes hoolitseb lakkamatult ligimeste hüvangu eest, kes on lülitunud oma aja liikumstesse, kes tahab aktiivselt osa võtta igast eluvaldusest, alates tehnilisest progressist kuni kohaliku halduse ja seltskonnaeluni. Ent selle juures on ta pidevalt teadlik, et teistega tõeliselt koos olemiseks on ainuke tee teistest eraldumine, oma tülika ainulaadsuse ja üksinduse jonnakas pealesundimine nii endale kui ka teistele iga tund ja iga hetk kogu elu vältel, samuti nagu nõuab seda poeedi, uurija või revolutsionääri kutsumus. …
– Autor
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.