“Paopaigad”

Tagasiminejad

17. juuni õhtu 1940 oli Viljandis suvivaikne ja aiad helendasid nagu tavaliselt, aga maailmas polnud enam vaikne. Varsti kuulutas ka raadio väikelinna ehmunud puumajade vahel Nõukogude Liidu ultimaatumist Eesti Vabariigile ja eelseisvast vägede sissemarsist. Hommikuks, kui ajalooõpetajate täienduskursustest osavõtjad rõhutuina ja vaikseina busside juurde kogunesid, et alustada õpperingsõitu Lõuna-Sakalamaale, olid võõrad väed tunginud juba üle piiri. Eesti territooriumi järjekordne okupeerimine võõra võimu poolt oli alanud.
Inimesed, kes olid seni õpetanud kasvavale noorsoole isamaa-armastust, ohvrimeelsust ja võitlustahet, istusid nüüd abitusest rõhutuina ja vaikseina moodsais, punaseis, ka väliselt omariiklikusaegse elustandardi tõusust tunnistavais masinais. Ainult vahetevahel murdis masendus ja trots end läbi peaaegu uskliku hardusega lauldud isamaalauludes. (…)
See polnud esimene korda, kus vaenlane tungis vägivallaga meie maale. Ei, meie karuse maa ajalugu on nagu härmas aken, kirjuks joonistatud lugematutest sõja- ja vaenukäikudest. Arbunud haavu, ristidega kaetud lahinguvälju ja kantside varemeid paistab  veel igal pool selle pinnal. Kui mitmeid võõraid vallutajaid ja ajutisi käskijaid need maad, metsad, kirikud ja kantsid olid näinud! Küll oli vana kiriku lasipuu juures sõjaratsusid ergutatud ja sunnitud eri keeltes ja eri kommete järgi. Mõnigi võõraist tulijaist püsis maa valitseja osas sajandeid. Ja nüüd, õnnetuseaastaks 1940, polnud ometi kedagi varasemaist vallutajaist enam järel. Maa oli raputanud ainsa põlvega maha kibeda mälestusegi neist. Polnud alles muud, kui pärimus tolmunud paberites ja ajahamba lammutavais varemeis. Oli kasvanud terve uus põlv, kes oli lugenud maa kunagisist rõhujaist ainult raamatuist.
Miks oli see nii? Miks pole võõraste võimul olnud püsi meie maal? Miks oli see võim ikka ja jälle kokku varisenud oma seesmisse nõrkusesse ja maarahvas püsima jäänud?
Seepärast, et võõrad ei kuulnud maaga kokku. Nad olid tulijad, kelle juured ei kasvanud kunagi päriselt sellesse pinda kinni. Nad polnud maa peremehed, vaid ainult selle vallutajad. Maa põliseks peremeheks ja lõpuks ka selle valitsejaks on ja jääb see, kelle juured ulatuvad maasse kinni, kes palehigis siit oma leiba saab, kes sünnib, kasvab ja maetakse sellel maal, kes on osa selle maa loodusest ja Looja poolt seatud tervikust.

– Eerik Laid

Sari: Eesti mõttelugu

(Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)