“Päike ja jõgi”

Mälestusi noorusmaalt.

“… Termiitide teravad lõuad ähvardavad läbi süüa kõik läänemaise kultuuri kandepuud. Et ehitagem siis kandealused roostevabast vaimurauast!”

Järelsõna

Siin katkevad Henrik Visnapuu mälestusteraamatu ülestähendused. Kavatsetud kaheköitelisest teosest jõudis valmida ainult esimene osa, seegi kohati lõplikku viimistlust saamata. Suur Peremees, kellele Visnapuu mitmelgi korral oma mõtteid on suunanud, võttis mälestuste kirjutaja sule käest. Kuldsele mõttekaalule, millega meie teeline oma elutööd vaagis, asetas surm oma raske vihi.

Henrik Visnapuu töö jäi pooleli. See aga, mis on kirja pandud selles raamatus, sisaldab niipalju väärtuslikku ja huvitavat, et sellel on täiesti küpsenud viljatera kaal. Ei saa liigutuseta lugeda paljusid kohti selles raamatus, kui mõelda, et vikatimehe vari langes nendele lehekülgedele veel enne, kui tint oli neil kuivanud. Ei saa märkimata jätta, et vahel tavalise stseeni tagant avaneb hoopis kaugem perspektiiv, hoopis sügavam loodimine kui alguses näib. See iseloomustab Visnapuud kui igiotsivat vaimu, kelle haare on ulatunud kaugemale kui aimata võisime.

Henrik Visnapuu alustas selle raamatu kirjutamist Saksamaal, jõudes seal skitseerida oma mälestusi kuni Vabadussõja ajani. Paar üksikut peatükki said oma viimistluse juba varakult ja ilmusid “Kogujas” ja “Tulimullas”. New Yorgis jätkas ta oma ülestähenduste liigitamist ja raamatuks väljatöötamist. Ainult nädal enne haigestumist kirjutas ta kokkuvõtva peatüki, milles ta selgitab oma elufilosoofiat. Keset seda tööd tabas teda surmahaigus.

Järelejäänud käsikirjade raamatuks koondamise lõpetamisel on lähtutud ta enese kavadest ja on rangelt kinni peetud põhimõttest mitte muudatusi teha. Seetõttu on käsikiri korraldatud ainult olemasoleva materjali piirides, mille tagajärjel esineb kahtlemata mõningaid konarusi, kuid millega on säilitatud originaalsus.

Et Eesti Kirjanike Kooperatiiv alustab oma kirjastuslikku tegevust selle raamatuga, märgib see Kooperatiiviga ühinenud kirjanikkude austust oma lahkunud kaaslase vastu. Ja mitte ainult kaaslase – Henrik Visnapuu oli kooperatiivse kirjastuse mõtte üks algatajaid ja selle kaitsejaid nii kaua kui talle selleks aega anti.

Alles veidi aega enne oma surma kirjutas Henrik Visnapuu ÜEKS-i nimel üleskutse ajakirjale “Tulimuld”: “Kaunid sõnad eestlusest rahvuslikel pidupäevadel on kui hõbedased kuljused, mis hetkeks helisevad ja siis kaovad, kui sõnadele ei järgne teod. Mitte kaunite sõnade, vaid mehiste tegude kaudu tunnistame end eesti rahva liikmeteks. On olemas ainult üksainus üldeestiline kogudus, kuhu mahuvad kõik erinevate poliitiliste parteide ja usuliste ühingute liikmed peale kommunistlike rahvusereeturite. See kogudus on Eesti kultuurikogudus.”

Meie, järelejäänute, kohus on hoolitseda selle eest, et see kogudus saaks võimsamaks ja võimsamaks. Meie rahval on öelda oma sõna kadunud Maarjamaalauliku südamesoovide täideviimisel, tema testamendi täitmisel. – Eesti Kirjanike Kooperatiiv.

Tutvu raamatuga lähemalt meie blogis