“Pagevad killud”

Teise maailmasõja ajal kadus või hävitati lugematu arv käsikirju – päevikuid, memuaare, pealtnägijate tunnistusi. Mõned ülestähendused peideti meelega ära – kaevati tagaaedadesse, pisteti seinte sisse või põrandate alla -, kuid peitjad ei elanud nii kaua, et oleksid saanud need üles otsida.

Mõned lood on varjul mälusoppides; neid pole kirja pandud ega suusõnal edasi antud; teised on kaduma läinud ning puhtjuhuslikult taas päevavalgele ilmunud.

Luuletaja Jakob Beer, kes tõlkis ka postuumseid sõjakirjutisi, jäi 1993. aasta kevadel kuuekümneaastasena Ateenas auto alla ja sai surma. Ka tema naine oli koos mehega kõnniteel seisnud ning elas oma abikaasast ainult kaks päeva kauem. Lapsi neil polnud.

Veidi enne surma oli Beer hakanud memuaare kirjutama. Kord kirjutas ta: “Sõjas üleelatu ei lõpe koos sõjaga. Inimese töö, nagu ka tema elu, ei saa kunagi valmis….”