Esimene osa mälestusi – kirjutamata päevaraamatu lehekülgedelt.
– Tähelepanu, tähelepanu! Siin Nürnbergi raadiojaama eriteade. Vaenlase uued pommilennukid lähenevad lõunast ja läänest. Need jõuavad paari minuti pärast meie linna piiridesse…
Tähelepanu, tähelepanu! Ameeriklaste üksikud tankid on jõudnud Partei-linna südamikku. Nad on varsti Adolf Hitleri platsil. Tänavalahingud Nürnbergi, meie armsa Partei-linna pärast on kandunud kesklinna…
Tähelepanu, tähelepanu! See on meie viimane saade stuudiost. Saatejaam evakueerub otsekohe ja asub kuhugi mujale – ei-kellegi-maale, kust jätkame teadustamist.
Vaenlase pommilennukid on juba Nürnbergi kohal. Esimesed pommid langevad… Kuid ärge kartke, jääge varjendisse! Meie hästitabav flakituli tõrjub vastase lennukid laiali.
Tänavalahingud ameerika tankidega on täies hoos… Üks vaenlase tank sai praegu meie tankitõrjelt otsetabamuse. Meie tankitõrjekahurid töötavad eeskujulikult hästi.
Tähelepanu, tähelepanu! Praegu läheneb Albert Düreri platsil varemete vahelt ameerika tankile üks meie noor võitleja, tankirusikas viskevalmis käes… Ta tegi hüppe… Nüüd… nüüd… jah, ta heitiski tankirusika vastase roomikute vahele. Kuulsite? Meie jälgime seda oma stuudio aknast…
Jääge varjendeisse ja hoidke rahu! Rahu ja kindel meel on meie võidu pandiks. Me võitleme ja võidame. Meie ei kapituleeru! Ei. Ei iialgi!
Jällekuulamiseni Nürnbergi lähistelt, ei-kellegi-maalt! Heil Hitler… –
Umbes nii kostsid pateetilised laused väikesest raadioaparaadist, mille olime asetanud varjendiservale, vaevalt kümmekond kilomeetrit Fürthist, Nürnbergi sõsarlinnast, põhja pool.
“Ja sellepeale ütlesid vanad eestlased: joome!” tõstis üks meestest pudeli suu juurde ja kummutas sellest lonkus. Pudelit kõrvalistujale ulatades, jätkas ta endamisi: “Vastik vedelik, mõru ja pealegi soe… Hinge võtab kinni.. Kuid kui paremat ei ole, peab leppima isegi liikvaga…
“Küllap saate varsti paremat – viskit. Ameeriklaste viskit”, arvas naaber pudelit võttes ja ulatas selle edasi. “Ma ei hooli…” …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.