Kui ma hulga aastate eest ühel udusel detsembrihommikul, vana sõduriseljakott seljas ja väike kohvrike käes, olin Saksamaalt saabununa astunud Inglismaa pinnale, siis ulatas Harwich´i sadamahoone sööklas keegi vanem inglanna mulle kuuma teekruusi ja küsis naeratades: “Are you happy?”
See tuli nii ootamatult, et ma ei saanud sellest küsimusest esimesel hetkel õieti arugi. Kuid ma taipasin, teekruus käes, varsti, mida ta küsis ja mõtles. Ma naeratasin talle vastu ja ütlesin, et muidugi olen ma õnnelik.
Kuid seda lausunud, tundsin südames mingit imelikku torget.
Ümberringi sagisid teekruusidega võõrad inimesed, mehed ja naised. Neid oli üle neljasaja Euroopa mandrilt saabunud niinimetatud “Euroopa vabatahtlikku töötajat”. Enamikus olid nad kõik minutaolised läbi tule ja tuha tulnud kodumaatud inimesed, kes lootsid võõral udusel saarel leida parema eluaseme, kui seda oli mahajäänu, mis asus nüüd teisel poole merd – Saksamaa varemete vahel.
Ma ei tahtnud võõraste inimeste keskel seistes oma kuuma teed juua. Seepärast siirdusin söökla tagumisse nurka, kus oli hämar, vaikne ja rahulik. Seal võis segamatult lähemalt mõelda, kas ma saan üldse enam olla õnnelik inimene, nagu võõrale inglannale oli mõtlematult öelnud.
Tõepoolest, sellele võis kahel viisil vastata: esiteks võisin siiski olla mõnel määral õnnelik sellest, et sain Saksamaa varemete vahelt Inglismaale asuda, nagu oli mul veel enam põhjust õnnelikuks olekuks sellest, et pääsesin kolme aasta eest kodumaalt põgenedes vabadusse, võib-olla isegi Siberist ja surmast. See oli mõttes veeretatava nägematu mündi üks, niiöelda heledam pool. Teisest küljest ei saanud ma aga pidada end kuidagiviisi õnnelikuks inimeseks, sest möödunud sõjas kodu ja kodumaa, lähemad omaksed ja kõik muu kaotanud inimese kohta võib öelda ainult: õnnetu inimene.
(Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga ja I osa on nummerdatud eksemplar 1725)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.