I Raamat – Päevaraamat aastaist 1897-1906
Soome keelest tõlkinud Helmi Eller
Tunnen, ehk küll tõrksalt, et tavapäraste nõuete hulka kuuluks varustada oma päevaraamat eessõnaga ehk, teiste sõnadega, lugejale suunduva pöördumisega. Kordan: tõrksalt, sest meelsamini laseksin neid lehti endid vahendada öeldavat ja kõnelda omal poolt, ilma autori ääremärkusteta.
Isiklik, intiimne päevik kuulub peagu erandita nn. pihtimuskirjandusse. See eeldab ennekõike, et kirjutajal on olemas peale kõigile nähtava päevaelu veel teine, alateadvusse surutud, mis samuti vabanemiseks nõuab oma vormi. Päevik võib aastate jooksul juba nagu verre sööbida, muutuda teiseks loomuseks, paratamatuks nõudeks, mille hooletusse jätmine ei anna rahu. Seesuguse päevaraamatu kirjutaja ei otsi harilikult ise üldse avalikkust, isegi mitte lugejaskonda, vaid, vastupidi, väldib neid hoolega, üha oma üksikkõnet jätkates. Kuigi ta ehk oma elutunnistajaid, kindlustab ta ometi igal juhul nende avalikkusse pääsu nii kaugeks, et kirjutada ise ja kõik teisedki päevaraamatu lehekülgedel koha saanud on juba jõudnud siirduda üle selle piiri, mille teisel poolel kõige mõrumadki mõistatused, kõige vassiläinumadki lõngaspasmad on lahenenud.
(Paberkaaned puuduvad)
II Raamat – Päevaraamat aastaist 1907-1915.
Soome keelest tõlkinud Helmi Eller.
Tunnen, ehk küll tõrksalt, et tavapäraste nõuete hulka kuuluks varustada oma päevaraamat eessõnaga ehk, teiste sõnadega, lugejale suunduva pöördumisega. Kordan: tõrksalt, sest meelsamini laseksin neid lehti endid vahendada öeldavat ja kõnelda omalt poolt, ilma autori ääremärkusteta.
Isiklik, intiimne päevik kuulub peagu erandita nn. pihtimuskirjandusse. See eeldab ennekõike, et kirjutajal on olemas peale kõigile nähtava päevaelu veel teine, alateadvusse surutud, mis samuti vabanemiseks nõuab oma vormi. Päevik võib aastate jooksul juba nagu verre sööbida, muutuda teiseks loomuseks, paratamatuks nõudeks, mille hooletusse jätmine ei anna rahu. Seesuguse päevaraamatu kirjutaja ei otsi harilikult ise üldse avalikkust, isegi mitte lugejaskonda, vaid, vastupidi, väldib neid hoolega, üha oma üksikõnet jätkates. Kuigi ta ehk oma eluajal ei raatsikski ise hävitada neid oma sisima elu tummi tunnistajaid, kindlustab ta ometi igal juhul nende avalikkusse pääsu nii kaugeks, et kirjutaja ise ja kõik teisedki päevaraamatu lehekülgedel koha saanud on juba jõudnud siirduda üle selle piiri, mille teisel poolel kõige mõrumadki mõistatused, kõige vassiläinumadki lõngapasmad on lahenenud.
Kuidas siis sattusin aastakümnete jooksul päevikut pidama? Keeruline küsimus, millele on raske, kui mitte täiesti võimatugi vastata. See on mulle eneselegi mõistatus ja jääbki selleks. Mingit väljaspoolt tulnud tõuget siin igatahes ei olnud, ka mitte kellegi teise, kõrvalise isiku õhutust. Ainus tõde tabav oletus on vist, et päevaraamatule omane lakkamatu enesevaatlus ja arvepidamine, vähimagi hingeliigutuse ja juhtumi nentimine ning vahetu kirjapanek kuulusid täiesti loomulikult ja püsivalt mu põhilisimasse olemusse. Heasoovlike või kurjade haldjate vaderikink, kallis and või raske koorem? – Kes julgeb määratella? Päevikut ei asendanud kuidagi samadel aegadel arenev, pidev kirjanduslik looming, mis jätkus, kui nõnda sobib ütelda, kõigi nähes ja kuuldes.
Mu esimesed päevaraamatud olid pärit juba kooliaegadest, kõrgemaist klassidest alates. Need olid mitmevärviliste siidlõngadega kokku köidetud ja eriliste kaante vahel säilitatud lahtised lehed, mis ma alles 1930-ndate aastate lõpupoole äkilise tuju sunnil tükkideks rebisin. Kahju ei olnud vist kuigi suur, pigemini ehk vastupidi. Niipalju kui mäletan, oli nende peasisuks üsna harilik ja kõikevaldav koolitüdruku unistus-erootika alati vahelduvate objektide ja “himmelhochjauchzend, zum Tode betrübt” meeleoludega.
Alles on seevastu mu hilisemad päevaraamatud. Ainult see tõik, et ma eneselegi seletamatuil põhjusil juba varakult hakkasin tarvitama ettevaatusvahendeid, saates aina juhuse saabudes vahepeal kirjutatud päevaraamatud Helsingisse, on nende säilimise üldse võimaldanud. Nad on seetõttu säästunud sellest täielikust hävingust, mis on tabanud muu seas mu ulatuslikke kirjakogusid.
Habent sua fata libelli – raamatuil on oma saatus – miks mitte siis päevaraamatuilgi!
Veel mõni sõna nende päevaraamatute üldloomust, niipalju kui nende kirjutaja ise üldse on võimeline seda kujundama.
Kahtlemata on lugejal neilt seoseta märkmeilt täielist järjekindlust oodata juba seetõttu asjatu, et igal päeval on “oma mure”, oma sisu ja tõde. Nende tõde on niisiis juba hädasunnil vaid piiratud ja hetkeline, päeva tõde. See ei takista teda siiski olemast sellisena ilmtingimatu, ehk küll muidugi, seda mööndagu, mõnikord tahtlikult kergelt maskeeritudki. Inimesele on haruharva lubatud vaadata isegi omaenese hinge palgesse ilma katteta.
Nõnda on nendegi päevaraamatu lahtise lehtede kirjutaja lugu: hinge katmatus on mõnikord tahtmatagi ehmatanud ja peatanud sule.
– Stokholm, 26 IX 1952
Aino Kallas
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.