“Orienditeekond”

Kummaline on, et teekond itta võib äkki muutuda teekonnaks läände. Teisisõnu, ida võib asuda ka läänes. Väitekirja kirjutamise ajal sorisin kord Orientalistikainstituudi raamatukogus kataloogi ja leidsin seni tundmatu (see tähendab, et ükski seni loetud uurimus polnud niisugusele autorile viidanud) autori René Guénoni teose “Introduction generale a l´etude des doctrines hindoues”. Lugesin seda ja äkki tajusin, et seal on äärmise täpsusega sõnastatud küsimusi, mida mul seoses sufismi tekstidega ette oli tulnud ja millele vastust otsisin. Ta ei kirjutanud nagu akadeemiline uurija, kes on kõrvaltvaataja ja kelle tekstid on enamasti vaid sekundaarsed ja pärimusliku metafüüsika sisu vastu mitte huvi ilmutavad käsitlused, vaid kui ehtne seesolija. Hakkasin otsima Guenoni teisi raamatuid ja jõudsin niinimetatud traditsionalistiku koolkonna juurde. See on elitaristlik ja üpris parempoolse meelsusega seltskond, mille esindajaid on Lääne-Euroopas ja Ameerikaski, ja mis viljeleb omamoodi “kristlikku sufismi” ja õpetust kõikide “religioonide transtsendentsest ühtsusest”. […]

Motiivi “ida läänes” võib natuke avaramalt tõlgendada A. Pjatigorski poolt kasutatud mõiste “impeeriumikultuur” varal. Kultuurid ei ole kunagi olnud üksteisest isoleeritud, vaid ida mõjud on alati tunginud läände ja lääne mõjud itta. Neid mõjusid võib mitte märgata, teatud ideoloogilistel või poliitilistel kaalutlustel eirata ja maha salata, kuid mitte olematuks teha. Kõige intensiivsemalt toimub niisugune liikumine idast läände ja läänest itta suurte impeeriumide sees, mille üksikuid osi ei eralda raskesti ületavad piirid. […]

Orientalistika oli üks selliseid elitaarseid valdkondi, kus niisugune suhtlus kõige sügavamalt juurdus, idamaauurijad olid mõneti nagu idamaalased, idamaalased aga läänestusid viimase sõna paremas ja mitte halvemas tähenduses. …