Lambivalgus lõi taas värelema, kustus siis ja mattis Julia kõhedust tekitavasse pimedusse. Ta seisatas. Süda kloppis. Julia ihkas vaid karjuda. Ta teadis, et karje kõlaks sarnaselt Roberti meeleheitliku hirmuröögatusega, mis kõigilt une viis.
Laelampides värahtas uuesti valgus. Korraks läks valgemaks, siis uuesti hämaramaks ning lõpuks ujutati koridor üle tontliku rohelise valgusega. Käivitus tagavaravalgustus. Mõne meetri kaugusel osutasid hämardunud valgustid varuväljapääsule.
Julia polnud vähimatki ettekujutust, millises hoone osas ta asub? Kas endiselt põhjatiivas? Miks on siin siis nii vaikne? Ei samme ega hääli. Ei midagi.
Julia vaatas segaduses ringi. Hoone selles osas oli hiljuti ilmselt remonti tehtud. Lõhnas värske värvi järele, seinu ja lagesid katnud tumedad puittahvlid olid kadunud, nüüd valitses interjööri külm hall värvitoon. Ka uksed olid kaetud halli värviga. Võttis aega, enne kui Julia suutis hämaras valguses dešifreerida ustel rippuvaid silte.
Kurat! Kuskil pidi ju olema see neetud uks, mille kaudu välja pääseb. Talle meenusid taas Roberti sõnad:
“See koht on tulvil kurjust.”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.