“Öötrükid”

“Need, keda jumalad armastavad, surevad noorelt.” Ei mäleta, kes nii ytles, aga kummaline mõte sellegipoolest. Mõnedes märtrilugudes ja romantismis oli lyhike elu vaata et kanooniline ning selle kestel jõuti palju. Ka Eesti luule ajalugu tunneb hulka varalahkunud poeete. Juba meie kirjakeelse värsi alustala Kristjan Jaak Peterson (1801-1822) elas nii. Heitlikust kahekymnendast sajandist on palju näiteid. Esimeses ilmasõjas hukkunutest on koguni terve rahvusvaheline antoloogia (The Lost Voices of World War I … koostanud Tim Cross, 1989) ja seal ilmneb ka mingi yhtne, maast sõltumatu ajastutunnetus. 22-aastaselt tyyfusehaigena aknast surnuks kukkunud Oskar Rootsmanni (1897-1919) tekstidest koostati huvitav kogu “Kaks algust” (1923). Viiekymnendate põlvkonna ootuste täitumatust on jäänud kehastama 21-aastaselt tuberkuloosi surnud Ilmi Kolla (1933-1945), kellelt hiljem avaldati kaks raamatut. Ajakirjas Noorus lootustandvana debüteerinud, lapidaarset ja selget luulet kirjutanud Kuldar Raudnask (1965-1985) hukkus sõjaväes. Ta luule koguti hiljem raamatusse “Egeuse meri” (2005). Märt Luige (1961-1991) jõudis elu ajal avaldada kaks kogu, kuid viimane sõna jäi tal ilmselt ytlemata. Segastel asjaoludel uppus Pärnu rannas Jim Ollinovski pseudonyymi kasutanud Ott Ollino (1974-1993), kellelt postuumselt ilmus “Luuletused” (1994). Ainus varalahkunu, kellega mul on olnud juhust pikemalt kohtuda ja Tartu bussijaamas 1991. aasta kevadel öö läbi juttu ajada, oli Võru punkliikumise ehedamaid kujusid Olav Orgla (tuntud kui Väikepunk, 1973-2005), kes laulis oma vindiga tekste ansamblis So Boic A.P.I. ja kirjutas ka visionaarseid jutte, mis vist kõik tol saatuslikul märtsiööl koos temaga sisse põlesid. Mootorrattaga sõites hukkunud, yksildast mõtteluulet kirjutanud Tõnis Vaga (1975-2006) pärandist anti välja kogu “Peegelruum” (2008). Viimati luulelukku lisandunud katkenud noorusega mees on iseäralikel asjaoludel lahkunud Eriti Kurva Muusika Ansambli karismaatiline laulja Sven Kuntu (1968-2007), kes jõudis peale oluliste, tragikoomikat ja morbiidseid vihjeid sisaldavate helisalvestiste, näitlemiste ning lavastuste avaldada vaid õhukese luulevihiku “Aega ei ole” (2006). Tõesti, aega enam polnudki, aga EKMA laulutekstid vääriksid mahukamat väljaannet ja tema elu syvenenud käsitlemist.
Iga surma jätab teod pooleli. Nimekirja ammendavust pole taotletud. Sellesse tumeda varjundiga, aga mitte yheselt nukrasse ritta kuulub ka käesoleva raamatu autor, kelle tekstid jõuavad lugejani nyyd teist korda, rohkemal määral ja taustavidsanditega. Kõigi varalahkunute kohale jääb õhku kysimus, mida nad oleks suutnud, jääb kaotusvalu, legende ja spekulatsioone. Nende tegudes, aususes ning mitmekylgses andekuses näevad kauemaks jääjad ehedust ja kompromissitust. Noort ja ilusat kadunukest kiputakse vahel ka idealiseerima – on see siis romantismi tuhandes järellaine, kaotusvalu yks muutevorm või inimese vaistlik tung ilu ja puhtuse poole, kes teab. Kuid varasest surmastki ei piisa veel kunstiks – tunnetus ja tekstid peavad saatust toetama. “Tunnen, kui ääretu õnn on elada teadvuses oma elu enne, kui minna taas igaveseks väljaspoole teadvust ja olemist – nagu ennegi,” kirjutas Rootsmann päevikusse oma viimase eluaasta alguses.
“Ta tahtis, et surm oleks meie ees avalik, hoiatava, mõtlemapanev, milles on ka midagi ilusat, mitte ainult närbunud lilled ja maskid.” Nii mõtles Andres Allan Usuteaduse Instituudile esitatud matusekõnes kaks ja pool aastat enne lahkumist. Noorelt surmaläinute ridades on idealismi ja palavikulisust. Neis kehastub lõplikkus. Meie kauemaks elama jäänud – loeme neid, otsides endeid ja tähendussõnu, ning satume kohtadele, mille otsesus ja põgususe nukker ilu kõri nöörivad. Näeme selles peeglis oma tuhmuvat kujutist. Või kohtame mõnede sõnade taga enese esmast värskust, saame sealt uuenenud eluimpulsse. Sellise suhtumise yle saab hõlpsalt ironiseerida, ent kui teile äkki elavalt meenub mõni noorelt surnud tuttav, tema ilme, olek ja nutt, siis … puudutab teid kadunukese õpetus. Olles selliseid kujusid (Georg Trakl, Nick Drake) ka mujalt maailmast seiranud, arvan, et nad mingil kombel tajusid oma saatust ette. Olid julgemad, käisid kiirkursil ja valusamini läbi mõned staadiumid, milleks teistel kulub kauem, ammendasid elu olemuse ta põgusa õitseaja kaudu, milles ilmselgelt võitlesid loomine ja hävitus, andsid parima. Ja läksid, pärandades igayks oma mõistatuse. Võib-olla see oligi nende osa. Kui neid lähemalt vaadata, hakkavad nad kõnelema – on oma ajastu lyhikroonikad. Usun, et noore ja veel tuimumata tajude, tunnete ja suhtumistega inimese tehtus on mingi oluline meeldetuletus meile kõigile. Et me ei läheks lõdvaks, leigeks, konformistlikuks, kyyniliseks ja kasuahneks. Et ei unustaks olla inimesed.

…