Paras okas pistab eestlase hinge, et pole tema, töömurdja kuulsusega, leiutanud tööd kui rohtu igasuguste vaevade vastu. Tema kuulsuseks on aga seegi, et ta leiab aiva juurde tööd kui kõigi vaevade algpõhjust. Midagi, kuhu unustada ennast ja nõnda unustada muu. Nii juhtub, nii juhtus. Ka XVII aastasajal, rahvajuttude pea kuldsel ajal, mis oli sama muldne nagu kõik ajad. Maarahvas ei olnud see, kes üksnes küürutas ja orjas. Oma raamatus tahtsin tunnetada meie rahva aega päriselt elanute kaudu. Et jõuda tõelise tunnetuseni, selleks viibime veel liiga saja aasta taguses tegelikkuses, mille arusaamade kaudu peegeldub ennistine. Tehtud katsetus loodab olla rohkem kui katsetus. Küllalt sündmusi kuulub tõestisündinute kilda. Kuidas on muutunud meie suhtumine nendesse, kunagi argistesse? Kui palju oleme muutunud ise? Seda teadku iga lugeja, üldistused juhiksid valesti. Ainult ühes söandan võtta õiguse, väljapääsu nõudvas mõttes, liiga lihtsas, et teda keeruliseks mõelda: ajalugu on üksnes kulgemise igialgav hetk.
Raivo Seppo
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.