Keskpäevaks olin jõudnud Maailma otsa. Künklik aas murdus mustadeks rannakaljudeks. All mürises ookean. Ees polnud enam muud kui aina vesi, Ameerikanini välja. Maa lõppes ära. Krobeline kaljusein kerkis otse Vaikse ookeani voogudest. Kumera silmapiiri tagant rullusid randa lamedad lainevallid. Ajanud kalda lähedal seljad vahuselt turri, paiskusid nad pahinal vastu musti kaljusid, tahasi aga vajusid jõuetute vulisevate voogudena. Kaugeis tormides sündinud ummiklainete rütm oli range. Tuhat kilomeetrit mööda ookeani uidanud, olid nad jõudnud end puhastada kõigest kõrvalisest, teisejärgulisest, säilitades vaid täpselt väljatöödatud põhirütmi. Suure ookeani lained. Neis kõlas hiiglase piiritu jõud. Vastakuti hiigelookeaniga seisis väikese Šikotani saare kirdeneem uhke nimega Maailma ots. Maailma otsas kükitas noormees Läänemere rannalt. Ta oli tulnud siia läbi terve Aasia ookeani geoloogiat uurima. Nüüd seisis ta silm silma vastu ookeaniga ja tundis kõhedust südame all. Kui võõras! Kui tühi! Mis teha siin oma vastomandatud teadmistega? Instituudis õpetati geoloogiat asjalikult ja põhjalikult. Ent kogu too geoloogia käsitles ju vaid maismaad.
Reisikirjelduste sari: Maailm ja Mõnda
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.