“Onu Tomi onnike”

Ameerika naiskirjanik Harriet Elizabeth Beecher-Stowe (1811-1896) sündis vaimuliku perekonnas Lichdieldis Connecticuti osariigis. 21-aastase neiuna siirdus ta Cincinnatisse, kus teenis ülalpidamist õpetajana.

Stowe´de kodu oli külalislahkelt paljudele avatud, ja omaste ning tuttavate ringis arutati elavalt aktuaalseid ühiskonnaelu probleeme. Tolleaegse Põhja-Ameerika häbiplekk – neegerorjus lõunapoolseis, põllumajanduslikes osariikides – leidis areneva tööstusega põhjaosariikides teravat hukkamõistu. Harriet tundis, et võitluses ebainimliku orjusesüsteemi vastu on oluline mõjutada inimeste tundeid, ja kui siis ajakiri, kus H. Beecher-Stowe´ kirjatöid juba oli avaldatud, temalt tellis vastavateemalise jutustuse, asus kirjanik õhinal materjali koguma.

“Onu Tomi onnikese” ilmumisest saadik on maailmas palju muutunud ja palju asju ümber hinnatud. Küllap on raamatu sentimentaalne laad tänapäeva noorele lugejale kaugevõitu ja peategelase leebe, märterlik allaheitlikkus teeb temast lugeja silmis pigem sisemist tõrksust tekitava antikangelase, ent ometi on teosel jäävaid väärtusi. “Onu Tomi onnike” on oma ajastu peegelpilt, mis aitab näha ja mõista ka mitmeid tänapäeva USA ühiskonnaprobleeme. Autor on loonud terve hulga värvikaid, eluehtsaid tegelaskujusid, kes suudavad lugejat veel nii kauge aja tagantki köita ja kaasa elama panna.

“Väike naine, kes päästis valla suure sõja”
“Ah see ongi see väike naine, kes päästis valla selle suure sõja!” hüüatas Abraham Lincoln, kohtunud “Onu Tomi onnikese” autoriga rohkem kui kümme aastat pärast romaani ilmumist, millal kodusõda USA-s oli juba täies hoos. Loomulikult ei põhjustanud Harriet Beecher-Stowe´ raamat sõda, ent ometi oli president Lincolnil õigus: see romaan oli omamoodi detanaator, mis pani lõõmama ameeriklaste südamed nii Põhjas kui Lõunas. Kümnete tuhandete inimeste jaoks, kes polnud Beecher-Stowe´ teost veel lugenudki, muutusid aga julm valge peremees Simon Legree ja õnnetu must ori Tom üldnimedeks, mis kutsusid esile viha orjapidamise vastu.
Harriet Beecher-Stowe´ uues biograafias, mille on kirjutanud Noel B. Herson ja mis ilmus hiljuti New Yorgis kirjaniku 165. sünniaastapäeva puhul, tuuakse ära rohkesti teisigi huvitavaid fakte ja arvamusi. Harriet Beecher-Stowe oli tõepoolest väikest kasvu. “Olen tibatilluke,” kirjutas ta naljatades endast, “niivõrd kleenuke” ja kuivetunud, nagu näputäis nuusktubakat.”
Herson meenutab, et Beecher-Stowe oli kirjanikuna kuulus juba enne “Onu Tomi onnikest”. Tõsi, ta elas siis veel vaeselt, tegeles majapidamisega, kasvatas kaksikuid tütreid (hiljem sündis tal veel viis last) ning teenis veidi lisa romantiliste jutustuste ja usuteaduslike esseedega. Ent raamat orjapidamisest Ameerikas tõi talle enneolematu kuulsuse. Juba 1852. aastal (s.t. esimesel aastal pärast ilmumist) müüdi 300 000 eksemplari “Onu Tomi onnikest”, järgnevatel aastatel  aga üle 3 miljoni eksemplari. Beecher-Stowe´ romaan on ilmunud 40 keeles ühtekokku 10-miljonilises tiraažis.

“Time” – “Za Rubežom” (“Noorte Hääl” 23.okt. 1976)

(Raamat on kiles)