Romaan Rootsi ajast.
Palupera mõisaväljadel käis kevadine künd. Härjapaarid tõmbasid harkatrade ees, ikked juttadega tugevasti sarvedesse kinnitatud. Nad kõndisid rahulikku künnihärja käiku – terve rida ruskeid ja mustakirjusid, sõnnikuga ja virtsaga määrdunud loomi. Mehed kõndisid järele adrakurgi hoides, vaikides ning vimmas selgadega. Loomad olid taltsad ja kannatlikud, nad talusid alistudes oma iket. Nende loomuses polnud midagi järele jäänud möirates põrnitsevast ja sarvedega põõsaid puistavast karjasõnnist. Nad olid harjunud vedama kas või kui raskeid koormaid logiseva puuvankri ees, käima hommikust õhtuni künnivagu või lohistama enda järele karuäkke sajaharalist oksarisu, tampima päevad ja ööd läbi rukkipahmast mõisa rehealuses. Nii taltsaks ja leplikuks oli muutunud nende iseloom. Sest juba noores eas oli neid märgitud terava noaga ja nende tõrksus murtud. …
(puuduvad paberkaaned)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.