“Õnne ja õnnetuse valitseja”

Maailmas, kus surm ja häving on igapäevane, ihkavad inimesed midagi, mis annaks neile kindlustunde – et alati, kui saabub õnnetus, oleks teada – tulemata ei jää ka samapalju õnne. See saab võimalikuks, kui luuakse keegi suur ja vägev, kes kriipsu pealt mõõdab igaühele õnne ja õnnetuse kogust.
Kuid säärase valitseja all on kiired tekkima filosoofiad: ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnnetust ei otsi, ning – õnnelikem on see, kes endale hädasid kaela toob. Siiski on neid, kes ei soovi saada säärasel viisil oma õnne sepaks.
Need, kes tahavad hoida saatust õnnemänguna, peavad selle eest võitlema asuma.

Esimesena läksid liikvele ebasurnud. Suure ja haisva karjana liikusid nad Rammulohu suunas. Nende haudkondi juhatasid surnud nekromandid – kõigused, koolnud, oma kärvuriteks kutsutud ratsudel. Tee nende jalge all oli kaetud vaklade ja mädanenud ihutükkidega, kui mitu nädalat maas haisenud kalmulised määndunud liha pudenedes end püsti ajasid ja minema loivasid. Elavate laager ohkas kergendusest. Loodeti taudi taandumist ja ilguti vastaste üle, kes selle jama nüüd endale kaela saavad. Vaid üksikud vangutasid pead ega pidanud säärast sõjapidamisviisi auväärseks.

Priske Kujupoeg vaatas lossi tornist, kuidas kooljate haudkond loivas Hädala peale.
“Maagimägede lurjused on jälle pihta hakanud. Vist ei saanud eelmisest korrast küll. Oleks pidanud nad juurteni välja põletama!”
Rüütli vend, lossiisand Elav Kujupoeg, kes oli eelmise sõja ajal olnud veel liiga noor, et lahinguväljal koolnute nottimisest osa võtta, ainult noogutas.