Oma raamatust räägib autor ise nii: “Meie suhtumine emadesse on paradoksaalne. Kõik on ühel nõul, et emakssaamine on naise püha kohus, et lapse sünd on looduse suurim müsteerium; me ülistame ema, hoolitseme tema eest, hüüame kooris, et milliseid privileege talle ka ei tehtaks, on neist ikka vähe; me pühendame emale luuletusi, maalime portreesid, vahel pakume talle isegi trammis istet. Täielikust idüllist puudub ainult üks detail: me jätame endale õiguse otsustada, kuidas ta seda oma püha kohust, looduse müsteeriumi jne. jne. täitma peab. Me kaitseme oma õigust keskaegse julmusega. Paradiisiaiast, kuhu me “seadusliku” ema tõstame (“seadusliku” all mõista ka: abiellunud kõikvõimalikel muudel motiividel peale armastuse lapse isa vastu, lahutanud kohe pärast sünnitamist, ema, kes teab või kahtleb, et laps pole mitte tollelt, kes end seaduslikuks isaks peab jne. jne.), heidame üksikema oma laitmatust moraalsest palgest head meelt tundes maisesse põrgusse. Ma ei pea seda liialduseks – üksikema võiks tõepoolest tsiteerida filosoofi, kes ütles: põrgu – need on teised minu jaoks. …
Mare Saks-Zaneva
Loomingu Raamatukogu 18/19, 1989
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.