“Õilsad südamed ehk kaks sõpra Firenzes”

… Õilsad südamed
on siidist purjed – reben-
vad tormis ja tuulevaikuses
nad ripnevad kui kaltsud…
– Richard Clifford

Eelmäng
Richard Clifford ja tema “Kaks sõpra Firenzes”

Samuel E. Potts, M.A.
(Ettekanne “The Searchlight Theatre Group´i kokkutulekul New Windmill teatris)

Mu daamid ja härrad! Ma ei tea, kui paljud juuresolejaist on kuulnud väljendust, mida kuulsin oma isalt ja mis oli üldiselt käibel tema nooruses. – Siin tuleb sir Giles, siis tuleb sir Giles´i hobune, siis tuleb sir Giles´i koer – siis ei tule kedagi, siis ei tule kedagi – ja siis tulevad sir Giles´i naine, lapsed ja teised kodakondsed. – See oli mu esimesi kirjandusloolisi uurimusi, et leida, kus see pärit. Olgu öeldud, et ma sel ajal olin veel Oxfordist kaks sada miili ja viis aastat eemal. Aga mul õnnestus siiski jälile saada, et see oli pärit Richard Cliffordi komöödiast “Sir Giles kosjateel”. Ja kui ma nüüd alustan sellega, siis mitte ainult selleks, et introdutseerida autorit, kellega meil nüüdsest peale ja loodetavasti pikemat aega tuleb intiimselt kokku puutuda, vaid ka selleks, et iseloomustada üldist suhtumist inglise draamakirjandusse 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi algul.
Kõigepealt tuleb William Shakespeare. Siis ei tule kedagi. Siis ei tule kedagi. Siis tulevad teised Elisabethi-aegsed autorid – Ben Jonson, Christopher Marlowe, Thomas Kyd ja teised ta pummelungivennad, kelle hääli oli raske üksteisest eraldada. Siis tulevad Jamesi-aegsed diadohhid, kelle hulgast harva kedagi peetakse vääriliseks nimepidi nimetada. Jas siis lõpuks kuningas Charlesi aegsed näitekirjanikud, keda niisama harva peetakse vajalikuks üldse nimetada.
Richard Clifford kuulub viimasesse kategooriasse. Sellepärast võib tekkida raskusi, kui tahate tema kohta mõnest tavalisest leksikonist andmeid saada. Ja seda hinnatavam on teatrijuhatuse ja mr Meyricki julgus teda kavasse võtta. Aga “The Searchlight Theatre Group” on juba varemgi osutanud nii julgust kui ka head jahiõnne, olgu siis tegemist noorte tundmatute talentidega või vanade ja niisama tundmatute autorite tutvustamisega. Ning publik on olnud algul hämmastunud ja hiljem tänulik. Võidakse öelda – ma märkan, et mr Meyrickil on juba sõnad keelel – et see on ju grupi ülesanne, sellele vihjab ta nimigi. Ometi pean vajalikuks seda eriti rõhutada Richard Cliffordi ja ta “Kahe sõbra” puhul. Sest kuigi näidend on üle kolmesaja aasta vana, ei ole seda olemasolevail andmeil veel kordagi laval esitatud, mispärast seda lavastust võib julgesti reklaamida kui maailmarekordit.

…