“Õige vähe õige paljust”

Jean d´Ormesson on sündinud 1925. aastal põlises aadliperekonnas, tema isa ja onu olid diplomaadid. 1944. aastal astub ta École Normale Superieure´i õppima filosoofiat. Alates 1950. aastast on ta mõnda aega UNESCO juures tegutseva filosoofia ja humanitaarteaduse rahvusvahelise nõukogu peasekretär. Ta teeb kaastööd mitmele ajalehele ja on aastatel 1958-65 tehniline nõunik mitme valitsuskabineti juures. Esimesed Juillard´i ning Gallimard´i kirjastuses avaldatud romaanid ei pälvi erilist edu. 1975. aastal võidab tema teos “Impeeriumi hiilgus” (La Gloire de l´Empire), ajalooline pastišš, mis jutustab väljamõeldud antiikimpeeriumi võitlusest barbaritega ja kuhu on õnnestunult sulandatud mitmeid ajaloost tuntud sündmusi ja situatsioone, Prantsuse Akadeemia Grand Prix. Siitpeale saadab tema raamatuid alaline lugejamenu. 1974. aastal valitakse ta Prantsuse Akadeemia liikmeks.

Aastatel 1974-77 on ta suurima rahvusliku päevalehe Le Figaro direktor. Poliitiliselt on ta parempoolne intellektuaal ning 1974. aasta presidendivalimiste ajal kutsub ta üles toetama Valéry Giscard d´Estaing´i kandidatuuri. 80. aastatel osutab ta väsimatult sotsialist Francois Mitterand´i valitsusaja vigadele ja eksimustele.

Poolteise aastakümnega 1981-96 ilmub temalt kaheksa filosoofilise alatooniga teost. 1994, näeb ilmavalgust raamat “Mere Tollimaja” (La Douane de Mer), millest kasvab välja tema hilisem teos “Õige vähe õige paljust”.

Mere Tollimaja (it.k. Dogana da Mar) on 17. sajandi hoone Veneetsias, mille kõrval autor raamatu esimesel leheküljel sureb oma armastatu kätel. Tema vaim lahkub kehast ja tõuseb kõrgustesse, et kolme päeva jooksul jätta hüvasti Maaga ja rännata siis tundmatutesse kaugustesse. Kuid enne jõuab tema vaim kohtuda ühe teise, kaugest galaktikast planeedilt Urql saabunud vaimuga, keda on läkitatud uurimisretkele universumi. Kolme päeva kestel ja enam kui 500 leheküljel tutvustab autori vaim O maist elukorraldust tulnukast vaimule A. See kõik toimub vaimudele kohase vaimuka kahekõne vormis, mille põhjal A koostab planeedi Urql asukate tarbeks raporti Maast ja inimestest.

“Õige vähe õige paljust” (1996) on eelmise teose kompaktsem edasiarendus. Siin ei võeta vaatluse alla enam mitte Maa üksi, vaid terve maailmakõiksus. Nii ongi selle raamatu alapealkirjaks “Suure Paugu kärgatusega viisteist miljardid aastat tagasi. Jälgitakse universumi tekkimist ja arenemist, sealhulgas meie päikesesüsteemi ja Maa ning selle asuka – inimese – teket ja arenemist. Sel romaanil on kolm peategelast: Olelus (kel autori tahtel on Jumala palgejooni), Kõiksus ja Inimene, kelle personifitseeritud monolooge me raamatust loeme. Kõrvaltegelasteks on aeg, valgus, heli, mateeria, tuli, vesi ja õhk, ning olendid nagu hobune, koer ja kass, keda vaadeldakse tihtipeale ootamatust ja eriskummalisest rakursist. Inimest käsitlevas osas tulevad jutuks mitmed talle igiomased nähtused nagu mõte, kõne, naer, kahtlus, usk, lootus ja muidugi armastus. Siin leidub rohkesti tsitaate luuletustest, viiteid kirjanduteostele, nende tegelastele, mainitakse ajaloosündmusi, kirjanikke, teadlasi – ühesõnaga, antakse Maast ja selle asukatest kultuurilooline ülevaade, mille põhjalik kommenteerimine nõuaks teist niisama paksu raamatut. See on prantsusepäraselt sädelevas stiilis kirjutatud filosoofiline teos, milles Jean d´Ormesson kui mõtleja ilmub meie ette oma täies hiilguses. Raamat peaks paeluma lugejat, keda huvitavad eksistentsiaalsed probleemid.

Loogiliselt võttes peaks “Kõiksuse lühiajalugu” ühe kirjaniku võimaliku teemaderingi ammendama. Loodame aga, et see nii ei ole, ja Jean d´Ormessonilt ilmub edasipidigi köitvaid teoseid.

– Tõlkija