Sellesse õhukesse vihikusse kogutud luuletused sündisid enamasti aastail 1941-44. Tallinnast lahkudes oli nii palju mõistust peas, et haarasin kaasa Tartu Ülikooli õpperaamatu, “Arbujate” luuletuskogu (mille olin saanud auhinnaks Lenderi gümnaasiumi luulevõistlusel a. 1940, kus tulin teisele kohale), ja hallide kaantega vihiku oma kirjutatud luuletustega. Saksamaal, aastail 1945-48, lisandus neile veel paar luuletust; pärast asumist Ameerikasse a. 1949 ma luuletusi kirjutanud ei ole. Saksamaal kirjutasin ka muinasjutte; kaks neist on trükitud käesolevas kogus.
Milleks neid noorest peast kirjutatud laule (sündisin a. 1922) praegu avaldada? On joonte alla tõmbamise aeg. Memuaaride kirjutamise aeg. Olgu need luuletused memuaaride eest. Nad on oma aja dokument: iseloomulikud oma sündimise ajale, ühe eesti kultuuri jaoks vähemalt osaliselt kaduma läinud generatsiooni vaimsele palgele. Võibolla, kui oleks kõik läinud teisiti, oleksin saanud tõsiselt võetavaks luuletajaks. Hallide kaantega vihiku viimane muinasjutt katkeb poolelt lauselt, ning praegu pole mingit aimu, kuidas see oleks võinud lõppeda.
Seda valimikku on trükitud nelisada nummerdatud ja autori poolt signeeritud eksemplari. (eksemplari nr. 325)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.