Kindla koolikirjanduse raudvaras püsiv “Noore Wertheri kannatused” (1774) on nauditav lugeda nii kujunevale noorele kui ka härdameelsele seeniorile. Romantiline ja pisaraterohke vastamata armastuse lugu aitab üha vähem tundelises maailmas mõista morbiidset elusädet ja armastuskirge.
Kolmteist aastat hiljem ilmus teos täiendatud kujul, mis jäi ka edasiste trükkide aluseks. Lüheldase epistolaarromaani naispeategelase prototüübiks oli Charlotte Buff, kellesse elukauge Goethe 23-aastaselt armus. Kuna Lotte oli aga juba kihlatud, jäi üle vaid südant valutada, igatsevalt õhata ja loometuhinas tollal populaarses vormis kiriromaan kirjutada “Noore Wertheri kannatused” saavutas kultusraamatu staatuse ning tegi Goethe tuntuks kogu Euroopas.
Ühe hingetõmbega kirjutatud noorusõhkamisi ei saa ehk seada samale pulgale pea kuuskümmend aastat kirjutatud “Faustiga”, kuid raamat on püsinud maailmakirjanduse raudvaras seniajani ning püsib edasi.
Vähesed kirjanduskorüfeed on sündinud, loonud ja surnud nagu Goethe, kullatud hõbelusikas suus. Ikka on saatus paisanud suurmehi vaesusse, langetõppe, sunnitööle või vaimuhaiglasse. Johann Wolfgang von Geothe elutee on reeglit kinnitav erand, mis justkui tõendaks, et eksistentsi tunnetamise kõrgustesse võib tõusta ka kannatusteta.
Doktor Fausti legendi surematuks teinud Goethe sündis 1749. aastal Maini-äärses Frankfurdis õigusteaduste doktori ja linnapea tütre peres ning suri tänapäevaseski mõistes eakana 1832. aastal Weimaris. Nende kahe aasta vahele jäid eraõpetajad ja tantsutunnid, Leipzigi ja Strasbourgi ülikool, lõputu reisimine ja kõrged riigiametid, advokaadi- ja aadlipaberid. Kui miski võis suurmehe südant vaevata, siis oli see tema laste surm – toona ometi nõnda tavaline.
Goethe alustas kirjanduslikku karjääri luuletuste ja näidenditega. Tuntus tuli 1773. aastal ilmunud “Götz von Berlinchingeniga”, millele järgnes aasta hiljem esikromaan “Noore Wertheri kannatused”.
Üht suuremat suurmeest Johann Wolfgang von Goethet on läbi sajandite peast tsiteeritud, tema sõna ja mõte on inspireerinud põlvkondade kaupa kirjanikke ja heliloojaid.
“Ma ei tea, kas selles maakohas hõljuvad lummavad haldjad või on see mu oma südame elav, taevalik kujutlusvõime, mis mulle kõik ümberringi nii paradiislikuks pühitseb. Kohe siinsamas lähedal on kaev, mille kütkes ma olen otsekui Melusine oma õdedega. Sa lähed väikesest kingust alla ja jõuad võlvini, kust viib veel paarkümmend astet allapoole, marmorkaljust väljavoolava selgeveelise allikani. Madal ringmüür kaevu ümber, seda piiravad kõrged puud, selle paiga jahedus – kõiges selles on midagi salapärast, koguni kõhedaks tegevat. Ei möödu ainsatki päeva, mil ma oma tunnikese seal ei istu.
Viimati kaevul käies kohtasin noort ümardajat, kes oli oma kannu kõige alamale astmele pannud ja vaatas ringi, kas mõni sõbratar talle appi ei tuleks kannu pea peale tõstma. Astusin alla ja vaatasin talle otsa. “Kas aitan teid, neiu?” küsisin ma. Ta läks üleni punaseks. “Oh ei, härra!” kostis ta. “Ärge häbenege!” julgustasin teda. Ta kohendas oma kandevõru ja ma aitasin teda. Ta tänas ja astus trepist üles.”
Sari: Romaaniklassika nr. 5
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.