“Nikomachose eetika”

Mõisted eetiline ja ebaeetiline kuuluvad peale teaduse ka igapäevakõne valdkonda. Võib eeldada, et üldiselt teatakse, mida selle all mõelda. Tavakasutuses seostuvad need mõisted kõneleja hinnanguga: eetiline on sama, mis hea, ebaeetiline aga halb. Siia tuleb lisada – kõneleja arvates. Eetilise omaduseks on see, et ta sõltub suurel määral konkreetsetest tingimustest – ajast, kohast ja kõigest sellisest, mis iseloomustab nii isikut kui ümbrust, kus mõistet kasutatakse. Kui eetikast räägivad näiteks vang või vangivalvur, ehk siis nunn või haareminaine, ei lange nende arusaamad kindlasti kokku.
Tavakasutuse kõrval on aga eetika ka teadus ja teadusena uurib ta kõlbelist käitumist inimühiskonnas. Eetika tegeleb suhete vaatlusega inimeste vahel, inimese ja ta ümbruse vahel, inimese ja jumala vahel. Eetika tahab teada saada, mis on kõlblus inimestevahelistes suhetes. Määratledes eetika mõistet filoloogiliselt, võiks seda nimetada kombeõpetuseks, sest ethos tähendab kreeka keeles komme, tava. Sama tähendab ka ladina keelest pärit vaste kreekapärasele eetikale – moraal (lad. moralis “kombeline”, lad. mos, gen. moris “komme, tava”). Kõnelda eetikast tähendab sama, mis kõnelda moraalist. Seepärast võib pidada näiteks Eesti Entsüklopeedias antud eetikamääratlust üsna omapäraseks: selle järgi on eetika moraaliõpetus (niiviisi kreeka sõna ladina keelde tõlkides võiks näiteks mantikat seletada divinatsioonina või antropomorfismi hominiidse välimusena). Kuna eesti vastel kombeõpetus on liiga tugev olmeline varjund juures, siis pole ka seda vastet siinkohal mõistlik kasutada, olgugi et see on päris täpne. Eetikat ja moraali on aga eristatud vastavalt ka nii, et esimene tähendab üldteoreetilist analüüsi ja teine vastavate nähtuste konkreetset esinemist (nt. Lacey 1993:67, Lill 1997: 503-504).