Cadfael oli veel ühe sammu sissepoole astunud ja peaaegu komistas, kui ta jalg hääletult mingi pehme materjali kurdudesse kinni jäi, justkui oleks keegi kortsus teki voodilt põrandale visatud. Ta kummardus ja kompas edasi ning sattus kättpidi karusesse kangasse, mille seest leidis midagi, mis oli vähe kõvemast materjalist. Ta haardesse jäi poetäis varrukat, villa soojus ja lõhn lendlesid õhus, ja kui ta seda tõstis, siis kõlkus ja õõtsus kanga sees täiesti selgelt tuntav raskus. Ta lasi sel õrnalt uuesti tagasi langeda ja kompas varrukat edasi kuni paksu palistuseni ja seal jäi ta sõrmede alla pehme, lõtv inimihu, mis oli jahtunud, kuid mitte veel külm. Ta oli tõepoolest leidnud varruka ja varrukas oli käsivars ja käsivarre otsas suur sooniline kämmal.
Sari: Öölane, nr. 127
(Taskuformaat)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.