Vana kooli heroiliste ning romantikavabade põnevike autor Alistair MacLean sündis 28. aprillil 1922. aastal Šotimaal. Tema kodus kõneldi gaeli keelt, inglise keele omandas poiss alles seitsmeaastaselt. 1941. aastal astus MacLean mereväkke ning teenis torpeedomehena Vahemerel, Vaiksel ookeanil ja Põhjamerel, konvoeerides Venemaale suunduvaid abilaevu. MacLeani sõjatee lõppes Jaapani vangilaagris.
Pärast sõja lõppu hakkas Glasgow´ ülikoolis tudeerinud MacLean lisaraha teenimiseks lühijutte kirjutama. 1954. aastal võitis ta ajalehe jutuvõistluse, saades auhinnaks 100 naela ning ühtlasi ka raamatulepingu. Järgmisel aastal ilmuski MacLeani sõjakogemustel põhinev “HMS Ulysses”, mida saatis suur menu. Kokku ilmus MacLeanilt aastail 1955-1986 kokku 28 põnevikku, neist kaks Ian Stuarti varjunime all. Tuntuimad on “Navarone suurtükid” (1957), “The Last Frontier” (1959), “Fear Is the Key” (1961), “Where Eagles Dare” (1967) ja “Bear Island” (1971). Peale selle on MacLean ka inglise sõjakangelase T. E. Lawrence´i ehk Araabia Lawrence´i ja meresõitja James Cooki eluloole ning Šotimaad tutvustava raamatu autor. Ta kirjutas ka rohkesti filmistsenaariume ning üritas pidada hotelli.
Seitsmekümnendate keskpaigast peale ilmus MacLeanilt veel tosinajagu raamatuid, kuid neis ei saavutanud ta enam oma kunagist taset. 1980. aastatel treis MacLean ühe Hollywoodi produktsioonifirma tellimusel põnevike kondikavu, mille teised vormistasid raamatuteks. Oma osa kirjaniku allakäigus mängis ka alkohol, mis põhimõtteliselt põhjustaski MacLeani surma 1987. aasta 2. veebruaril Saksamaal Münchenis.
“Tõus kestis juba poolteist tundi. Mallory litsus end kõrgel vee kohal rippuva rannikujärsaku lõhesse, tagus kaljukonksu prakku, sai sel moel jalgadele kindla toe ning katsus väsinud ja piinatud kehale hetkeks puhkust anda.
“Kaks minutit,” mõtles ta. “Vaid kaks minutit, kuni ka Andreas üles jõuab.”
Läbi tuule monotoonse undamise kostis metalli krigin. Kreeklane püüdis tagajärjetult rannakaljust võitu saada. Andrease tugevad, rautatud saabastes jalad libisesid abitult mööda libedad kivi, otsides asjatult toetuspunkti.
Mallory tundis, kuidas neid ühendav köis pingule tõmbus. Tuul püüdis mõlemaid klifi siledalt pinnalt minema pühkida.
Käed olid verele kraabitud. Keha huugas. Õhk tungis vilinal kopsudesse. Mallory hingas raskelt ja vaevaga. Nii lõõtsutab maratonijooksja pika tee viimastel kilomeetritel. Uuesti kandus temani vastu kivi kraapiva metalli heli. Tuule väsimatu ulgumine ei suutnud seda summutada…”
Eesti Päevalehe Raamat
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.