“Hääl oli endiselt plekise kõlaga, aga nüüd kõditas see publikut õigest kohast, nii et kuulajail vahetevahel kerge mõnujudin üle ihu käis. Naeratus ei kadunud Nana näolt, see kaunistas ta pisikest punast suud ja helkis ta suurtes säravsinistes silmades. Natuke liiga julgete värsside kohal kerkis ta roosade värisevate sõõrmetega ninaots maialt ja õrn õhetus lehvis üle palgete. Oskamata muud teha, õõtsutas te end endiselt muusika taktis. Ja enam ei tundunud see kellegi meelest labane, vastupidi: mehed aina kruttisid binokleid. Kuplee lõpul sai tal hääl päris otsa ja ta mõistis, et pole lootustki numbrit lõpule viia. Selle asemel nõksutas ta õhukese tuunika all kumerduvat puusa, painutas pihta, ajas rinna õieli ja heitis käed laiali. Puhkes aplaus. Nana aga pööras sedamaid selja, demonstreerides kukalt, kus kräsutasid ruuged juuksekiharad nagu looma karv. Aplaus paisus ovatsiooniks.”
Sari Romaaniklassika nr 12
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.