“Nälg”

Knut Hamsuni poolautobiograafiline romaan “Nälg” (1890) kujutab Kristiaania (Oslo) boheemlaselu noore egotsentrilise kirjaniku kaudu, kes on Norra pealinnas edu otsides toidunappusest ja vaesusest hullumise äärel. Peategelase reaalsustaju annab tasapisi järele ta vaimu ja keha järavale näljale. Meeleheitlikult üritab ta säilitada terve mõistusega inimese välimust, ka siis, kui selle hinnaks on loobumine tasuta hommikusöögist. Nietzsche ja Dostojevski mõjutustega “Nälg” tegi Hamsuni kodumaal päevapealt kuulsaks.

Romaan algab sõnadega: “See oli tol ajal, kui ma Kristiaania ümber hulkusin ja nälgisin, selles kummalises linnas, kust keegi enne ei lahku, kui see temasse jäljed on jätnud…” Just nõnda oli samas linnas oma kirjanikuläbimurret otsinud ka alatoitunud Knut Hamsun ise.

“Nälja” puhul oli tegemist toona uut tüüpi realismiga, mil oli vähe ühist detailitäpse fotograafilise kujutamisega. Pigem on tegu palavikus patsiendi psühholoogilise uurimisega. Pärast romaani ilmumist tervitati Hamsunit kui neoromantismi heeroldit ning romaanist said üle kogu Skandinaavia innustust nii tuntud kui ka tundmatud kirjanikud. “Nälga” hindasid kõrgelt Ibsen, Bjornson ja Strindberg. Raamat on mõjutanud Ernest Hemingwayd ja Isaac Singerit ning seda peetakse kirjanduses eksistentsialismi eelkäijaks. Eesti Keeles ilmus “Nälg” esmakordselt 1925. aastal.

Nobelist Knut Hamsun (1859-1952) oli üks Norra kirjanduselu vastuolulisemaid isiksusi. Erakordselt kõrge eani vastu pidanud Knud Pedersen oli maapere neljas laps. Poisikesena elas ta onu juures, kus pidi toidu tööga ise välja teenima. Tema haridustee piirdus külakoolis lugema õppimisega. Seitsmeteistaastaselt sai poisist köietegija õpilane ning samal ajal tegi ta algust ka kirjanduslike katsetustega. Suurema palga lootus viis noormehe Ameerikasse, kus ta muu hulgas töötas põllutöölise, seakarjuse ja poesellina.

Hiljem ostis kirjanik koos oma teise naisega Hamaroys Hamsundi talu, millest tuli ka Pederseni kirjanikunimi. Laiema tunnustuse tõi romaan “Nälg”, Nobeli preemia omistati meistrile 1920. aastal.

Hamsun oli tulihingeline saksa kultuuri austaja ning Nõukogude Liidu vastane. Pärast 1943. aastal Josef Göbelsiga kohtumist saatis Hamsun talle kingituseks oma kõige kallima asja – Nobeli medali. Poolkurdi raugast kirjanikuga kohtus ka Adolf Hitler ise ja seetõttu tuli Hamsunil taluda vaenamist. Sõja järel põletati Norras demonstratiivselt oma suurmehe raamatuid. 1945. aastal võeti auväärne rauk valitsuse korraldusel vahi alla ning saadeti mõneks kuuks psühhiaatriahaiglasse. Vana mehe päästis edasisest natsismis süüdistamisest tohtrite diagnoos, mis tunnistas mitmeid kordi ajuverevalumi üle elanud ja alkoholiga liialdanud peaaegu kurdi Hamsuni vaimsed võimed taastumatuks.

“Eemal tänaval silmasin politseinikku, lisasin sammu, läksin päris tema juurde ja ütlesin ilma vähimagi põhjuseta:

Kell on kümme.

Ei, kell on kaks, vastas ta imestades.

Ei, kümme, ütlesin ma. Kell on kümme. Ning vihast ägisedes astusin ma veel paar sammu edasi, pigistasin käe rusikasse ja ütlesin: Kuulge, teate mis – kell on kümme.

Ta mõtles natuke aega järele, takseeris mind, vahtis mulle hämmastunult otsa. Viimaks ütles ta üsna tasakesi:

Igal juhul oo teil aeg jo kojo minna. Kas tahate, et ma teid saatma tule?

See lahkus võttis mul relvad käest; tundsin, et mul tulid pisarad silma, ja ma vaatasin kähku:

Ei ole vaja! Ma jäin lihtsalt natuke kauaks välja, istusin kohvikus. Tänan teid väga.

Ta tõstis käe kiivri äärde, kui ma minema hakkasin. Tema lahkus oli mu täiesti võitnud ja ma nutsin, et mul ei olnud talle viit krooni anda.”

Sari: Romaaniklassika nr 19

(Raamat on kiles)