Kõige esimesed artiklid kirjutasin värske õpilastoimetajana koolialmanahhi tarbeks 1958. aasta sügisel. Sellele teole ei tulnud ma iseseisvalt, vaid kirjandusõpetaja L. Villandi õhutusel. Olin siis kaheksanda klassi õpilane. Mida kõike veel selles eas ei tehta!
Mu esimese mingil määral arvesse tuleva kirjanduspublitsistliku eneseväljenduse avaldas “Sirp ja Vasar” 1963. aastal. Ja nagu nüüd välja tuleb, olen tänini tundnud aeg-ajalt tarvidust kirjanduse asjus kaasa rääkida. Aga ka muudel teemadel. Kui uskuda H. Suisleppa, siis tulevat see oskamatusest ennast suusõnal selgeks rääkida, aga ka kartusest koosolekul sõna võtta. Minu puhul peab see paika.
Siinne kogumik sisaldab enamiku mu kirjandusalasest publitsistikast. On vist loomulik, et autori kui kirjanduses kaasategija subjektiivsuse, aga ka vastava ettevalmistuse puudumise tõttu pole sel sama kaalu, mis on mõne tõsikriitiku raamatul. Kui katsuda tehtut millegagi õigustada, siis – oletan ise niimoodi – võiks see raamat mingil määral olla põlvkonnakroonikaks nii sõna otseses kui ka kaugemas tähenduses. Nüüdseks oleme muutunud ise, on muutunud aeg, kirjandus, hinnangud.
Mõni sõna koostamispõhimõtteist. Esimese osa, “Väike leksikon”, sisaldab enamiku minu poolt eesti kirjanduse kohta avaldatud retsensioonidest. Reastasin need mitte ajalises, vaid alfabeetilises järjestuses. Teine osa, “Kaasarääkimised ja kostmised”, koosneb pikematest artiklitest, ülevaadetest ja vastustest mitmesugustele küsitlustele. Kolmas osa, “Portreed ja autoportree”, ei vaja lahtiseletamist. Neljas, “Pühendusbukett”, on valik paroodiaid ja imitatsioone ühe ankeedivastuse saatel.
Artikleid on ühel või teisel määral redigeeritud – ennekõike terviku huvides. Seejuures olen püüdnud säilitada neis kirjutamishetke atmosfääri. Selsamal põhjusel olen mõnel puhul pidanud vajalikuks lisada paar-kolm kommentaari.
T. Kallas
Taskuformaat.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.