“Muinasmaa”

Esimese maailmasõja aastad (1914-18) kujunevad eesti kultuurielus lainemurdude ajastuks: järjest süvenev ja tugevnev loomingutahte voog põrkab vastu väliste avaldamistakistuste kaljusid (tsensuur, sõja-aegsed trükkimiskitsendused jne.). Tulemuseks on, kui need vood revolutsiooniaastal 1917 tõkete tagant pääsevad, ristlainetused, palju kohinat, pulbitsemist ja vahtu. Mitme aasta jooksul laekasse kirjutamise produktid ilmuvad äkki nähtavale, eriti rohkearvuliste debüütteoste näol. Väliselt vaadates lööb “Siuru” -põlvkonna rünnak sisse nagu välk – ometi on selle taga vähemalt poole-aastakümneline loominguline käärimine.

Aega enne Esimest maailmasõda ja selle ajal on nimetatud “teiseks ärkamisajaks”, “Tartu renessansiks”, “eeliseseisvusajaks”. Ajastu kirjanduslik looming toimub Noor-Eesti lipu all. ent samal ajal kirjutavad oma küpsed teosed realistid (Juhan Liivi hilisem luule, Kitzbergi draamad, Vilde novellid, “Mäeküla piimamees” ja näidendid”). Noor-Eesti põlvkond domineerib värssides (Suits, Enno, Ridala). Tuglas elab üle pulbitsemise ja otsiskluste ajastu (“Jumala saar”, “Liivakella” koondatud katkendid ja laastud) ning leiab oma stiili novellikogus “Õhtu taevas”. Sõja esimestel aastatel ilmuvad Tuglase “Felix Ormusson”, Lutsu “Kirjutatud on…” ja Tammsaare “Poiss ja liblik”, aasta enne Rumori “Lumiste kõrguste poole”, kõik mentaliteedilt kalduvusega uusromantismi, stiililiselt impressionismi.

Pulbitsemisaja 1917-20 välisnähtustest märgatakse kaasajal – ja meenutatakse veel nüüdki – ennekõike “Siuru” luulet selle “rõvetsemisega”, poseerimisega, jumalateotamise katsetega ning stiililise sillerdusega. Viimane nähtus sunnib klassilist luuleideaali palvlevat noor-eestlast Johannes Aavikut kirjutama terve raamatu “Puudused uuemas eesti luules” (1922). Kui sõnade semantilisest tähendusest kinni võtta, siis polnud niipalju tegu “puudustega” kui üliküllasusega, mida nii äkki vormistada ei jõutud.

Ent sama nähtus ilmneb ka eepikas. Siingi on aastatel 1917-20 ilmunud teosed (osaliselt kirjutatud juba 1914-17) oma mentaliteedilt uusromantiliselt ebareaalsed või protestivad. Stiil nihkub ikka enam varjundirikkalt impressionismilt kireva, järskudele kontrastidele ehitatud ekspressiivsuse suunas. Tegemist on raamatutega nagu Tuglase novellikogud “Saatus” ja “Raskuse vaim”, Tassa legendikogud “Nõiasõrmus” ja “Hõbelinik”, Rohu “Siluetid ja deokoratsioonid”, Rumaori “Tuled sügisöös” ja Gailiti “Saatana karussell” (1917), “Muinasmaa” (1918), “August Gailiti surm” (1919) ja “Rändavad rüütlid” (1919), hilise järglasena romaan “Purpurne surm” (1924, kirjutatud 1921). Kui pidada kinni kirjanduslike rühmade piirjoontest (ei saa ju õieti rääkida eri põlvkondadest, sest noor-eestlased ja siurulased on enam-vähem ühevanused), siis võiks väita, et noor-eestlased prosaistid on vähemalt oma sõnastusstiililt muutunud “siurulikumaks”.

Nende ristlainetuslike aastate kirjandusloomingu lähemal vaatlusel on otstarbekohane eraldada ühel poolt sõnastusstiili ja teiselt poolt teoste mentaliteedi ning ainevaliku analüüs. Areng pole toimunud paraleelselt, vaid näitab mitmesuguseid ristlainetusi ja keerdsõlmi, nagu kogu tolle ajastu looming ja vaimsus.

…