“Mudasegaja armuke”

Nii suurepäraseid tingimusi tapmiseks polnud Haapsalu linnas enam ammu olnud. Ärge nüüd hakake arvama, et siin niisuguseid võimalusi pidevalt otsitakse ja sobiva leidmisel kohe ka tapetakse. Statistika järgi toimub Haapsalu linnas aasta jooksul üks raskemate tagajärgedega kaklus või liiklusavarii, aga vahel juhtub sedagi vaid üle aasta. Koledamad kuriteod pandi toime väljaspool linna. Et hõredasti asustatud Läänemaal konstaabli valvas pilk kõikjale ei jõudnud, tekkis nii mõnelgi pätil karistamatuse tunne ja siis valiti kõige sagedamini ohvriks metsa- või rannatalus üksinda elav vanapaar. Niisugune, kes oli seal elanud kogu elu ja laste keelitamisele vaatamata ei kavatsenudki linna kolida. Niisugusel vanapaaril oli kindel sissetulek ja kes nende pensioni noolima läks, oli millegipärast veendunud ja täiesti õigesti, et kusagil linade vahel kapis on peidus ka matuseraha. Korra aastas või ikka jälle üle aasta, lõppes niisugune külaskäik traagiliselt, aga üldjuhul oli kriminaaljälituse komissar Toivo Kivistik kurikaelad kinni püüdnud ja kohtupinki tassinud.
24. augusti õhtul ei ütelnud mitte mingi sisetunne ega sisemine hääl komissarile, et midagi koletuslikku võiks juhtuda. Haapsalus avati traditsioonilisi Valge Daami päevi, muidugi oli politseipatrulle linnas täna veidi rohkem, sest rahvast oli kokku sõitnud üle Eesti ja komisari ülemus, prefrekt, tavatses ütelda, et “… mine isahane tea… “.