Assotsiatsioonid.
Vihmahoog just möödus.
Lühike sagar tuli järsku ning ägedana – vihaste tuulekeeriste piitsutusel. Midagi ebatavalist siin ju ei olnud, sihukesi tuuli ja sagaraid sigitab oma avaras rüpes alatasa üle Rio Grande hiigellosva võluva laotuse kumm.
Matamorase “plazza” läikis baaritulede valgel erakorralises kirkuses, virvendas nagu pisemast sordist järv või ulatuslikumast tüübist tiik ehk “resaca”, nagu siin hüütakse kunagise võimsa jõe nüüd enamuses kinnikasvanud ja umbseks vajunud deltaharusid. Kõrgematest kohtadest nirises vesi rentslitesse muliseda, kõikjal veel ladises ja voolas, – aga juba ilmusid kärsitumad jalutajad plazza-parki tagasi. Ilmusid kiljudes, naerdes, lauldeski, sest endine tolm ja hingamist matma tikkuva kuumus oli korraga nagu pühitud; õhku täitis jahe rõskus, mida ööks pürgiv õhtu ei lasknud läpastavaks ega auravaks muutuda. Hingati ahnelt vihmahänna kosutavat udupiserdust ning tänavavalgustuse loikudelt ning niredelt vastupeegelduvate virvenduste sädelus turgutas igaühe kiiresti lustakaks ning ülemeelikuks. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.