“Mu kuninganna”

Malika

Läbi hommikuse une lendas nagu nuga ema nõudlik hääl: “Malika!” Ta karjus alumise korruse trepimademelt veel paar korda mu nime, et ärkamiseks kindel olla.

Ajasin end vastumeelselt jalule. Allah! Olin jälle sisse maganud. Ma ei salli praktikapäevi.

Tõmbasin kiirelt riided selga. Kõige rohkem aega nõuab tavaliselt pearätiku valimine. Tuhlasin segikeeratud kapis ning leidsin lõpuks rätiku, mis klappis mu pikka teksaseeliku värviga.

Keha kaetud, astusin jumala ette. Toolilt, eile seljast visatud riiete vahelt, leidsin oma palvevaibakese. Püsti, põlvili, püsti, põlvili. Lugesin kiire päheõpitud palve. Lennutasin vaiba taas toolile.

Põgus pilk peeglisse ning tormasin mööda kitsast treppi alla. Kiiruga, tegemata isegi nägu pähe. Ema seisis oma toa uksel ja saatis mind noomivate sõnadega.

Tänaval käis täisvereline elu. Nagu ikka. Tänav ärkas alati õigel ajal. Tundus, et see ei maga kunagi sisse. Astusin üle poegi ootava kodutu koera, kes lösutas meie maja ukse ees. Ta tõstis korraks loiult pead. Paistis, et ka tema polnud nõus nii vara tõusma.

Välja näen nagu egiptlane.

Mõtlen ja tunnen nagu eestlane.

Käitun nagu šveitslane, kuna see on mu hetke elukoht.

Kes ma siis olen või kuhu kuulun?

Passis seisab Kamille Saabre, eestlane.

Kuid südames on tempel armastlane.

See tähendab Armastuse Maa kodanik.

Maa, millel ei ole riigi, kultuuri, keele ega loodetavasti ka ahtaks kuivanud mõttepiire.

Armastlane usub armastusse.

Ilusasse, puhtasse ning igavesse.

Vahel selgelt võimatusse, kuid siiski võitmatusse.

See on armastuse koodeks.