“Mosaiik”

Novelle ja laaste.

Nad ütlesid, et ta oli väga noor. Ometi tundis ta hulga asju – nälga, janu, külma ja sooja, hirmu ning heaolu. Kui ta oli näljane või janu vallas, ta karjus, kui ta tundis heaolu, ta naeratas, mitte ainult huulte, vaid kogu näoga. Ta tajus, et seal oli midagi kahe pimeduse vahel – valgus, päev. See oli lõputu pikk. Sellesse mahtus palju nuttu ja palju naeru. Pimeduse pikkust ei saanud mõõta, sest see oli kaetud teise pimedusega – unega. Aga ta tajus ka, et seal oli midagi, mis oli üle pimeduse ja valguse. Selle juuresolek lõpetas hirmu ja nälja, andis soojuse ning heaolu, muutis olemasolu turvaliseks ja kindlaks. Ilma selleta oleksid niihästi pimedus kui valgus olnud tühjad mõlemad. See miski oli – ema. Aeg aga, jah see oli selles, et ta – oli olemas.

Nad ütlesid, et ta oli juba suur, juba nii ja nii mitu sünnipäeva selja taga. Tõsi küll, nad ütlesid talle seda enamasti siis, kui tahtsid midagi keelata. Sellega ühenduses leiutas ta oma elu esimese vale – ta nuttis ja kurtis olematu häda üle, kuni sai, mida soovis. See oli kasulik leiutis ning sellest oli talle hiljem abi kogu ta pika eluea jooksul. Pärastpoole ta märkas, et seda kasutasid niisama edukalt teisedki tema ümber, tihti veel kõige edukamalt need, kes olid seadnud oma eesmärgiks vale vastu võitlemise. …