Telefon temast vasakul telefonilaual helises nii juhuslikul ja kõlatul häälel. Aeg oli mõni minut enne tööaja lõppu ja ta uskuski, et see oli mõni juhuslik kõne või kõne, mis valesti ühendatud, ja siis oli see Iina. Iina ütles, et ta täna mitte koju ei tule, vähemalt mitte kohe.
– Lähen kohtama, teadustas Iina oma harilikul energilisel häälel.
– Mis asja? kohmas ta.
– Kohtama, noh.
– Aga kuidas?
– Kui sa sedagi ei tea, mis asja kohtama eesti keeles tähendab, siis ära üldse enam ütle, et sa oled eestlane ja oskad eesti keelt, ütles Iina ja pani telefoni ära.
Bruno Lemberg, büroodirektor rootsi kuninglikus liiklusvalitsuses, viikümnendale eluaastale liginev, ja ehk juba sellegi tõttu aeglasema otsusustus- ja taipamisvõimega, ei osanud asjast tõepoolest midagu arvata.
Ta oli veoautode tekitatud õnnetusjuhtumite koefitsendi kallal rehkendanud, nende veoautode, mis järelvankrit vedasid. Ta oli arvutanud, liitnud ja lahutanud, võib-olla ka tukastanud, ja telefoni helin nagu mingisugune traatide kaudu valvav silm oli teda niikuinii ehmatanud. Kui see, mis naine nüüd rääkis, oli tõsi, siis oli see tõena valel kohal ja valel ajal esitatud, ja kui see oli nali, siis oli see naljana liiga nigel, otsustas ta. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.