“Mona Lisa abielu”

Eelrafaeliitide novelle

Tööstusrevolutsioonist haaratud 19. sajandi Inglismaal kujunes justkui vastukaaluks ajastu pragmaatilisusele kirjanduses ja kunstis välja nn eelrafaeliitide rühmitus. Kirjanduses ammutasid nad oma rõhutatult romantiliste teoste teemasid müstilisest keskajast ning kaunistasid neid antiiksete ja arhailiste kujunditega. Eelrafaeliitide lugudes võib leida saatuslikke naisi, nõiduskütkes vaevlevaid armastajaid, kummalisi haigusi, äkilisi surmasid ja salapäraseid sündmusi.

Kord elas Pisas neiu, kes kummalisel kombel armastas ühte noort meest, hoolimata sellest, et ta mehele eriti ei meeldinud, ehkki ta oli väga ilus, õrn ja sihvakas: tema nimi oli Mona Lisa. Teda juhtus kosima üks rikas ja hea päritoluga mees. Ema rääkis neiuga ning ütles: “Sa näed nüüd, Lisa, et me oleme vaeseks jäänud, ja keegi ei pea meist lugu; ka on minu käed töö tegemiseks liiga nõrgad ja sinu silmadest pole mingit abi. Seepärast tooks töötamine meile üksnes häbi ja ei mingit kasu: kui sa selle mehega ei abiellu, suren ma ainuüksi kurvastusest.” Selle peale nuttis neiu kaua, nägu sülle kleidivoltidesse peidetud, nii et ohtrad pisarad tema põlvede vahelt väikestele värvilistele kingadele langesid. Lõpuks ütles ta, ikka veel ägedalt nuttes: “Oh, armas ema, Jumala tahe on suur ja kibe, ja valul on omadus naise üle võimust võtta, aga mees saab sellest üle ja heidab valu kõrvale …”