“Moemees”

Selle raamatu kirjutamist olen pidanud oma kohuseks. Ja seda kokku pannes üha ja valusalt kahetsenud, et ei osanud selle mehe eluajal hoolas koguja olla. Selle asemel, et siis kui igapäevane külluslik laua taga istuja iga väätuslikku raasukestki targalt tallele panna, pillutasin neid tuulde, ja vist alateadlikult arvates: oh, aega küll! Ja nii on nüüd tulnudki laialipillatut raashaaval ja raskustega taas kokku koguda, sest – muidu ei oleks ega jääks sedagi.

On seda siis üldse vajagi? Inimesed Suures Ajavoolus tulevad ja lähevad ja on täiesti loomulik, et need, kes on läinud ja silmist kadunud, mõne aja möödudes unustatakse, eriti need, kelle sünniaasta jääb juba rohkem kui sajandi taha. Kuid – olen kogenud – seda meest ei ole tänagi veel täiesti unustatud! Tema nimi on ka täna see, mis selle kuulja silmad särama paneb: “Ruts Baumann? Ojaa!Miks ei tea! Ma ise ole ju küll teda laval näha saanud, aga mu ema (vanaema, vanaisa, vanaonu või vanatädi…) käis Töölisteatris viimast kui ühte lavastust vaatamas, kus Baumann kaasa tegi, mõnda koguni mitu korda.” …