“Moby Dick”

“Moby Dick ehk valge vaal” nägi trükivalgust 1851. aastal, eestikeelne tõlge 123 aastat hiljem. Romaan kirjeldab kapten Ahabi juhitava vaalapüügilaeva Pequod teekonda. Mehe kinnisideeks on tabada võimas vaal Moby Dick.

Raamat kujutab endast segu realismist, romantismist ja sümbolismist. Realistlik kujutamislaad vaheldub mereelu romantika ja elufilosoofiaga. See on teos, mille lugemiseks peab aja maha võtma. Ja mitte üksnes sellepärast, et raamat on 19. sajandile iseloomulikult paks nagu telliskivi. Olulisem on, et “Moby Dicki” realistliku kuue all peitub piisavalt filosoofiat ja allegooriat.

Türanliku Ahabi vaalajaht on juba ise allegooriline. Kaptenile on Moby Dicki tapmine kujunenud elueesmärgiks. Mingi eesmärk on ju kõigil meist, olgu see siis tõsiselt võetav või mitte. Ahabile tähendaks suur valge vaal justkui võitlust oma saatusega.

Romaani võib lugeda kui seiklusjuttu ümber maailma seilavatest rämedatest meremeestest, kui zooloogilist traktaati vaaladest või kui sümbolistlikku teost, täis peidetud tähendusi. Selle omaduse tõttu jäigi Melville´i tähtromaan pikkadeks aastateks suhteliselt tundmatuks. Tänapäeval peetakse seda aga üheks olulisemaks romaaniks, mis inglise keeles on kirjutatud.

“Ja Jehoova oli saatnud ühe suure kala, kes Joona pidi ära neelama.” Joona raamat.

1819. aastal jõuka New Yorgi ärimehe peres sündinud Herman Melville´i elutee jätkus pärast isa laostumist ning füüsilist ja vaimset kokkuvarisemist töölisklassi seas. Kolmeteistkümneselt otsustas Melville hakata jooksupoisiks ja oli täisealiseks saades läbi proovinud juba hulga ameteid.

Tulevane kirjanik läks vaalapüügilaevale madruseks, kuid põgenes kehvade elutingimuste tõttu. Seejärel elas ta inimsööjate juures ja reisis Austraalia vaalapüügilaevaga. Laeval puhkes mäss ning Melville sattus koos rahulolematute madrustega Tahiti vanglasse. Järgnes taas põgenemine ja vaalapüügilaev.

Vaalad jäid neist seiklustest Melville´ile hinge. “Moby Dicki” alguses tutvub lugeja New Bedfordi sadamaga, kust Melville noormehena laeval Acushnet vaalatapjakarjääri alustas. Juba keskea künnise ületanud, kasutas kirjanik tutvusi ning hankis endale üheksateistkümneks aastaks New Yorig sadama tolliinspektori koha.

Melville abiellus juudi juristi tütrega, keda ta olevat aeg-ajalt ka kolkinud. Nende noorim poeg suri neljakümneseks saamata ja tütar põletas põlatud isalt tulnud kirjad. Pärilik eelsoodumus viis hauda ka kirjaniku vanima poja, kes pani ise oma elule käe külge.

Melville suri 72-aastasena oma kodus ning kvaliteetleht New York Times nimetas kirjanikku oma järelhüüdes Henry Melville´ks. Ent mullu liigitas kultuuriajakiri Atlantic Monthly Herman Melville´i saja kõigi aegade mõjukama ameeriklase hulka.

“Lühiajalise uinaku kestel olin ümber pöördunud ja seisin nüüd näoga ahtri ning seljaga vööri ja kompassi poole. Võtsin välkkiirelt õige asendi, et laeva viimasel hetkel kaldumisohust päästa ja kursile tagasi viia. Kui rõõmustav ja hingeülendav oli pääsemine öiseist koletuist viirastusist ja ähvardavast võimalusest sattuda teisele poole parrast!

Oi inimene, ära vaata liiga kaua otse tulele! Ära iialgi unista, kui hoiad käes roolipinni. Ära pööra selga kompassile; vasta müksiva roolipinni esimesele märguandele; ära usalda kunstlikku tuld – selle punane valgus annab kõikidele asjadele tontliku ilme. Homme, ehtsa päikese paistel on taevas hele ja selge; need, kes näisid haraliste leekide paistel tontidena, on hommikul hoopis teistsugused, igal juhul silmale harjunumad; võrratu kuldne naeratav päike on ainus tõeline valgusallikas – kõik teised on võltsid!”