Keegi Tarvastust pärit taluperenaine on jäädvustanud suurepärase kirjelduse Mulgimaa veel täiesti patriarhaalsest elust-olust ja mõtteviisist XIX sajandi algupoolel, kus domineeris alles naturaalmajandus ja meie homogeenselt talupoeglik külaühiskond oli veel läbi imbunud vastastikusest heatahtlusest ja otse ürgaegsest, läbi sajandite pärandatud hõimukollektivismist: “Tuli rannalkäija koju – kohe saadeti naabritele värskeid räimi, kutsuti sugulased kokku sööma. Tapeti midagi ära – jälle käsk järgi: tulge nüüd! Kes sugulastest-sõpradest kutsumata jäi või kes tulemata jäi – koos olime puha! Tapeti seake või oinake – üle ei jäänud ühtegi, meel oli hea, kui igaühele anda sai!” Hardameelselt käidi siis veel “ahikotustel” igast uudsest ande ohverdamas ja pühitseti siiralt sügisesel looduse närtsimisel suurejoonelist hingedeaega, kus otsiti kontakti kogu oma hõimu elavate ja surnud sugupõlvede vahel sisejõudude karastamiseks ja väliskommete jätkamiseks läbi aja ja ruumi, läbi võõraste surve.
Kuid olukorrad muutusid järsku. Sama taluperenaine Tarvastust annab XIX sajandi teise poole kohta juba hoopis vastaka iseloomustuse: “Mis nüüd teisel teise rikkusest kasu! Sugulased ei tunne enam sugulast, ei lähe teineteist aastal ajal vaatama. Igaüks täidab ennast, elab enese ette.” Uue aja materialistlik ja individualistlik elutunne alustab oma kiiret võidukäiku. Samul aastakümneil, kus näit. setude juures väärtustati hõberublasid veel vanaviisi esijoones ilu- ja ehteasjakesteks, mis võisid rinnal, samal ajal hakkas raha Mulgimaal ja mujal sukasäärde kaduma – ja esivanemate harda hingedekultuse tõrjus massihingest välja moodne kaukakultus. Sellele seltsis lisaks perekonnaelu ümberhinnang. …
O. Loorits
(Sees on endise omaniku allkiri)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.