“Minu Jeruusalemm”

Kaameraga kloostris.

Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Pole olemas teist kohta maa peal, kus nii palju palvetatakse, kus eri religioonid eksisteeriksid nõnda risti-rästi läbipõimununa üksteise kõrval ja kuhu inimesed saabuksid nii suurte ootuste ja lootustega.

Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin Ida-Jeruusalemmas, vene õigeusu kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. Olin 28aastane, kui hakkasin seal tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast ema Kseniast. Käisin läbi pika tee – idee tekkimisest kuni filmi “Õlimäe õied” valmimiseni läks seitse aastat. Pidin kloostrielust sügavuti läbi kasvama, et mind omaks võetaks. Teisalt sain lähemalt tundma õppida, kuidas tuksub püha linna süda väljaspool kloostrimüüre – sattusin müstilistesse seiklustesse nii ultraortodokssete juutide kui ka palestiinlastega. Pidasin filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat, millest leiab vastuseid mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata.