“Minu Goethe”

Romaani-germaani filoloogina haritud Linnar Priimägi (s. 1954) on õpetanud üliõpilastele nii saksa keelt kui ka filosoofiat ja teenib selle raamatu ilmumise ajal kuuldavasti leiba reklaamiõppejõuna. Ta on proovinud kätt lavastajana ja mänginud ise teatrilaval Goethet. Laiemale avalikkusele jäi LP silma hiljemalt manifestiga “Tartu sügis” (1978), mille ta kirjutas koos kadunud Ants Juskega. Linnari elu- ja loominguteele on mahtunud magistritöö ühest Albrecht Düreri sulejoonistusest ja doktoritöö “Klassitsism. Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites”, raamatutest näiteks luulekogu “Kelle tee on varjul” (2005) ja lühiartiklite kogumik “Kommentaarium. Kultuurikommentaare aastatest 1994-1996”. Ning see ei ole veel kõik!
Nüüd vahendab autor meile oma arutlusi peamiselt Goethest ja tema “Faustist”, kuid puudutab ka eesti kultuuri. Nagu ta ise ütleb, on sellesse raamatusse koondatud artiklid “vormilt … erinevad: teaduslikest vestelisteni”. Osa neist on viidetega varustatud, teiste puhul aga oleksid viited kui pommid jalus, näiteks seitsmest eraldi loost koosnevates “”Faustuse”-kõnelustes” – “mille punktiirseid servi markeerivad Richard Wagner ja Thomas Mann, kaks mu isiklikku suurt armastust peale Goethe, Düreri ning Hegeli”.
Ja otsekui möödaminnes hoiatab Linnar Priimägi meid teiega pealiskaudsuse (“Hegeli filosoofiat ei saa… tunda, tundmata tema mõtlemise kujundlikku tuuma, ja Goethe luulet ei mõista… keegi, kes ei tunne nende autori isiksust.”) või “vastastikuse tühisuse”, Wechselnichtigkeit´i eest. Viimane on “mastaabi- ja proportsioonitunde kadu, mis on tingitud sõltumatu, absoluutse mõõtkava puudusest”, ja tingib seega nii (eeskätt tsunftisest) üle- kui ka (tõenäoliselt tsunftidevahelist) alahindamist. Aga seda, mis jäi jutumärkidest väljapoole, ei öelnud LP, vaid kaasamõtlemist üritav lugeja. – K.L.