Kirja pannud Marii Karell.
“Pehmelt öeldes kiskus hobi esimesel suvel hulluks kätte ära. Ostsin endale ratta ja kihutasin sellega kakssada kilomeetrit läbi, ehkki tegelikult sõitsin ainult kodust mõne kilomeetri kaugusele metsa ja tagasi. Vahel tõusin isegi hommikul kell kolm üles ja käisin enne hommikuprogrammi pildistamas. Nii kui töölt tagasi sain, vaatasin kodus kilavate silmadega ringi: nii, midagi tegema ei pea, viuhh – minekut! Nüüd enam nii hull asi ei ole. Olen pisut maha rahunenud. Ehkki just paar nädalat tagasi panin laupäeva hommikul kella kolmeks äratuse, et rabasse pildistama minna. Naine ütles ka, et maga, inimene, laupäevalgi, muidu pead ju kogu aeg vara tõusma ja raadiosse minema. Aga ei. Läksin rappa ja seal pikutas üks vend laudtee peal magamiskotis, fotokott kõrval. Ei olnud raatsinud vahepeal koju minna. See oli talvel, krõbeda pakasega. Mõni on ikka veel rohkem peast soe kui mina.”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.