“Metsapaharet”

Lapsed on endale ikka soovinud mänguseltsiliseks mõnda looma, elavat asja. Õnnelikud on olnud need, kes on kasvanud koos pehmekarvalise nurruva kiisu või vallatu kutsuga. Kelle eest hoolt kanda, kellest rõõmu tunda, võib teisigi olla: kes meist pole seisatanud akvaariumi ees ja läbi klaasi vaadanud imepärast veealust maailma kalade ja teiste veeasukatega; talvel valmistab heameelt iga külaline lindude söögimajas. Huvi kõige elava vastu saadab meid lapsest peale ja koolis on loodusõpetus paljude õpilaste lemmikaine.

Neljakümnendate aastate lõpus ja viiekümnendatel aastatel oli koolides niinimetatud elav- ehk loodusenurk, teisiti öeldes elavate õppevahendite kogu zooloogia õpetamiseks loomade süsteemi järgi, algloomadest alates. Niisugusest loodusenurgast ja ühe maakooli õpilaste looduseringi argipäevast enam kui neljakümne aasta eest on juttu käesolevas raamatus “Metsapaharet”. Nii inimese kui ka ühe kooli elus on see kaugele jääv aeg, tollased õpilased on juba hallipäised ja parajas keskeas, õpetajad vanaduspuhkusel või juba manalateedel. Aga mälestused elavad ja on meile abiks tänase ja möödunu kõrvutamisel.

…