“Metafüüsika loogiline alus”

Mind austati kutsega pidada Harvardi ülikoolis 1976. aasta William Jamesi loenguid, mis toimuvad igal aastal, vaheldumisi filosoofias ja psühholoogias. Koos kutsega anti mulle teada, et nõustamise tingimuseks on lubadus avaldada loengud Harvardi ülikooli kirjastuses, millega ma loomulikult nõusse jäin. Seetõttu trükkisin ma oma loenguteksti valmis, muidu ei oleks ma seda teinud, eelistades tavaliselt pidada loenguid ilma käsikirjata ja harilikult ka ilma märkmeteta, et saavutada suuremat spontaansust ja lähedust kuulajaskonnaga. Erinevalt Hilary Putnamist, kes pidas samaaegselt John Locke´i loenguid Oxfordis, ei saabunud ma juba valmiskirjutatud tekstidega, vaid koostasin need nagu alati peost suhu elades Harvardis käigu pealt. Enne kui ma mai alguses läbi Jeruusalemma Inglismaale tagasi tulin, jätsin ma kirjutusmasinal trükitud teksti Harvardi ülikooli kirjastusse ja paigutasin teise koopia Harvardi filosoofia osakonna raamatukokku. Kui kirjastusest küsiti, millal võivad nad oodata teksti avaldamisküpset versiooni, siis vastasin, et jõuludeks.
Ma püüdsin oma lubadust ka pidada. Ma töötasin käsikirja kallal terve suve jooksul, kuid ei olnud seda veel valmis saanud novembriks, mil teised kohustused, kaasa arvatud ka juhataja valimiste läbiviimine All Souls´i kolledžis, mille asejuhataja ma tollal olin, sundisid mul seda kõrvale jätma. Hiljem läks mu läbivaadatud tekst kaotsi, originaal seevastu lebas mu riiuleil puutumatult vaikiva etteheitena aastaid. Kirjastus oli imepäraselt leplik, saates pikkade ajavahemike järel kirju, mis viisakalt aru pärisid, ent mitte kunagi tagant ei kihutanud. 1978. aasta paiku pidasin ma loengukursuse pealkirjaga “Loogikaseaduste õigustamine ja kriitika”, mis arendas detailselt edasi väikest osa mu loengutest ning lisas talle uusi osi; sellest punktist peale teadsin ma, et nende loengute mistahes lõplik viimistlus saab paratamatult olema väga raske. Teised asjad tundusid alati esmajärgulisematena. Pärast seda, kui minust 1979. aastal professor sai ning eriti pärast seda, kui algas pr. Thatcheri rünnak ülikoolidele, kuhjus õppetöö- ja administratiivseid kohustusi nii palju, et töö mistahes pikemaajalise projekti kallal muutus teostamatuks; ometi jäin ma kindlaks oma otsusele lunastada Harvardile antud lubadus. Aastane vabastus õppetööst, mille veetsin töötamiseks ideaalses keskkonnas, Käitumisteaduste uurimiskeskuses Stanfordis, on mulle seda viimaks ometi võimaldanud ning ma olen sügavalt tänulik keskusele liikmeksvalimise ja selle keskkonna võimaldamise eest ning Andrew W. Melloni fondile rahalise toetuse eest.
Kolmteist aastat tagasi kirjutatud asja parandamine ei ole lihtne ülesanne. Need ei ole Williams Jamesi loengud, nagu ma nad tookord ette kandsin; kuid nad ei ole ka täpselt see, mida praegu samal teemal uuesti raamatut kirjutama asudes kirja paneksin. See on nende kahe vaheline kompromiss. Olen püüdnud säilitada algsete loengute kava ning võimalikult suure osa sisust; vaatamata sellele on ümbertöötlus väga laiaulatuslik. Mitmed lõigud, mis ma leidsin olevat ebaadekvaatsed või lihtsalt väärad, olen põhjalikult ümber kirjutanud.
…
Tavainimesele või mitteprofessionaal ootab, et filosoofid vastaksid sügavatele küsimustele, mis on maailma mõistmiseks suure tähtsusega. Kas meil on vaba tahe? Kas hing või vaim võib eksisteerida kehast eraldi? Kuidas me saame teada, mis on õige ja mis on vale? Kas on olemas õige ja vale või oleme me need ise leiutanud? Kas me saame teada tulevikku või mõjutada minevikku? Kas jumal on olemas? Ning tavainimene väga ei eksi: kui filosoofia ei püüdle seesuguste küsimuste vastamise poole, siis ei ole ta midagi väärt. Ometi leiab ta, et enamik analüütilise koolkonna filosoofide kirjutisi tegeleb hämmeldusttekitavalt vähe nende huvide rahuldamisega. Nende tööd käsitlevad sageli tehniliste vahendite abil teemasid, nagu näiteks pärisnimede tähendus ja uskumust omistava lause loogiline vorm, mis pealtnäha ei puuduta üldse neid suuri küsimusi, millega filosoofia peaks tegelema. Ehkki see rahulolematus pole õigustatud, on ta mõistetav; ning selline olukord on tekkinud mitmel põhjuselt. Üks põhjus on see, et analüütiline filosoofia läbis suhteliselt hiljuti destruktiivse faasi; mõned üksikud filosoofid pole sellest veel isegi välja kasvanud.

…