Selles loos esineva analüüsimisega olen aeg-ajalt tegelenud juba aastaid, otsides enda juures seda, mis täna olnuks teisiti; paremini, kuid endiselt jõuan järeldusele, et olin olnud nii aja kui olukorra tasemel. Ja kui ma polnud tollal asuvaks saapaks, siis igatahes ka mitte prussakaks selle all.
“August Jakobson” oli “Ookeani” kontori külmutustransport. Laev oli üle saja kolmekümne meetri pikk, kaheksa päästepaadi ja nelja laadruumiga tollane kaunitar. Olla selles laevas juhtkonnaks või täpsust rõhutades kapteniks, oli meie päevade au. Nii asutuse, kapteni kui pootsmani seisukohast oli see valija ja valitute roll. Kõik me olime juba töötanud mitmetes laevades, algajad siia ei sattunud.
Laeva tööks oli külmutatud kala vedamine Kanaari saarte rajoonist Ginea maadesse. Üheteisttuhande tonnise veeväljasurve juures oli selle mahutavus kuskil kuue-seitsmetuhande tonni vahemail.
Siit edasi algab lugu, mille paberile panek on minus esile kutsunud korduvaid kõhklusi ja kahtlusi. Kas minna selle igavesse saladusse maetud loo valgustamise ja seega jäädvustamise teed? Kas kasutada tegelikke perekonnanimesid, mis täna nii moes. Kas on minu aja väikestel aumõistetel ruumi ajas, kus kõiguvad rahvaste saatused. Kas meie au maksab enam kui leib või elu? Õiglane see oleks, kuid siis ehk saaks tõde Maksim Gorki-triibuline. (Tõde pole ei must ega valge, tõde on triibuline). Küllap siis samastatakse peakangelane autoriga ja kõik ta mõrvad on autori mõrvad. Seega oleks üks asjaosalistest tabatud, teistele aga vari ei langeks. Teisele poolele on ajalookroonika halastanud. Olgu! Ärgem vehkigem rusikatega paar aastakümmet pärast kaklust. Ta oli aristokraat. Ka tollal peeti kapteneid laeva aristokraatia isa(de)ks. Alati on nii arvatud. Ikka need dogmad!
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.