Bruno Luki mõtteid õpilastest ja õpetamisest
Pedagoogika on minu kirg, elu sisu ja mõte. Mul on olnud palju huvitavaid õpilasi. Siiski, iga inimene on omaette maailm. Igaühele tuleb rääkida erinevaid asju ja ka erineval viisil.
Metoodika on ju vajalik asi: sealt tulevad üldistused. Peaasi et me oskaksime õpetada oma õpilasi tegema üldistusi, et neist kujuneksid tõekspidamised.
Klaveritehnika arendamisel pean kõige olulisemaks muusikalist mõtlemist ja kuulmist. Tuleb otsida välja mõte, tuumik, harjutada nii, et kõik kõlaks meloodiliselt. Ma ei armasta palju harjutusi ega variante. Kuid on olemas ka teistsuguseid seisukohti. Heliredeleid tuleks aga harjutada küll.
Kõige suurem tehnika vaenlane on kokutamine (väikesed närvilised katkestused, komistused ja parandused). See viib mu lihtsalt marru. Kokutamise vastu aitab tähelepanelikult ette mõeldes harjutamine, vajadusel aeglasemas tempos.
Liiga vähe usaldame õpilasi. Peaks ergutama nende initsiatiivi, ergutama sümpaatiaid teatud repertuaari suhtes, arendama julgust teha oma ettepanekuid, avaldada arusaamu.
Sageli võib kuulda värvivaest ja väheste kontrastidega mängu. Arvan, et hallus kõlalises teostuses ei ole mingi “rahvuslik omapära”, vaid et juhendajad ei pööra eredusele küllalt tähelepanu.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.