“Meil on lootust”

Uku Masing: Samuti vajame me lunastust sellest “rohkem elust” kultusest ja käsust (…) Lõppeks, mida on siis muud kui käsuorjus see veendumus, et inimesel peab olema võimalikult palju kõike, alates nippasjadest ja lõpetades “masinatega”, milledel mõttetult kihutatakse mööda võimalikult laiu teid võimalikult suure kiirusega, et teatvate ajavahemike järel võtta imbiss´iks mõni kokteil. Inimene peab kulutama end võimalikult palju, et see “kuratlik masinavärk” üha kiiremini võiks produtseerida tarbetuid esemeid. (…) Puhtkultuurse küljega on lugu samuti: lansseerida võib abstraktset kunsti ja teha selle kummardamine kohustuslikuks; muusikat, mis pole muusika jne., võib lansseerida evangelitsooni, kui see aga kellelegi toob nodi. See on käsuorjus, mida inimkonda on istutatud ja juurutatud sadakond aastat mingisuguse “vaba võistluse”, “võit tublimatele” jne. loosungiga, terminitega, mis peavad väljendama selle käsu jumalikkust ja absoluutset tõde, seega ta paratamatust igale inimesele. Seega “kuraditekummardamise” igale kristlaselegi. Kuradiks on ilmselt Mammon kõige sellega, mida ta anda võib oma kummardajaile ja tema anded kujunevad “tegeliku elu” jumalusiks. Kuid nende taustaks on muidugi “gladius est papa noster”, sest Mammon ei suudaks püsida jumaluseks ilma selle paavsti toeta. Paraku, nõnda ei paista asi veel igale kristlasele, aga me peame seda hakkama nägema. Kui seda ei näe ka kristlased, siis maailm paratamatult hävineb selles orjuses. Inimkond on olnud võimetu täitma talle usaldatud ülesannet ja seega mõttetu. (…)
Kui inimkonna vaenlane tuleks kuskilt teiselt planeedilt, siis ehk kogu inimkond ühineks ta vastu. Nüüd aga inimkonna vaenlane on inimeste seas ja oma käsuorjusega mürgitatuid on tal kerge hävitada. Kerge ja lõbus. (…) Ta näeb neis liiaks selgelt iseenast ja see iseenda nägemine vapustab ta raevule. Ta näeb, et tal on vähe aega ja ta peab tõttama.
Aga meie loodame ja palume, et terve inimkond suudaks loobuda sellest ebausust ehk väärõpetusest ja võtta tõsiselt Kristuse õpetust ja lunastust. Saadest teistsuguseiks inimesiks, on meie ees haardekas elu, see “suur seiklus”, mille otsa keegi ei oska aimata. See, millest H. G. Wells kirjutades “Men like Gods” on ainult kogelenud; aktiivsus, mis kuskil enam ei tunne end jäävat ummikusse ja ühtaegu ometi Jumala rahu, mis ületab mõistuse. Siis oleme need, kes peame olema, Jumala lapsed. Meid ei mürgita ega halva ükski ajutine dogma, rahulikult nendime endisi eksimusi teades, et iga eksimuse tunnetamine tähendab liikumist vähema vigasuse poole ega pea midagi absoluutseks ja igavesti kehtivaks, mida on teinud või teeb inimene.

(1975)