“Meie igapäevane jää”

Eesti gootika III

Katkend Taaveti Jääraamatust: “Ma palun teid appi, ükskõik, kes te olete ja neid ridu loete. Võib juhtuda, et lained kannavad minu kirjutatu kuhugi inimtühjale rannale, kus pole kedagi, kes loeks minu lugu. Ma pole võimeline kirja panema kõike, selleks pole ka aega, pean kiirustama, sest tahan ellu jääda. Praegu on raske kirjutatut lugeda ja parandada, tekst ujub omatahtsi ja sõnad lagunevad vahutades koost, aga kui meri jäätub, leiavad kõik märgid oma õige koha ja muutuvad uuesti nähtavaks. Kirkalt nagu graveeritud kristall. Tean seda täpselt. Minu kirjutatut ei söö iial koi, ei hävita tuli, raada rooste ega uputa ka suured veed. Tekst jääb igaveseks püsima. Vähemalt seniks, kuni on olemas meri ja pakane, ja inimesed, kes mõistavad lugeda eesti keelt. Igal talvel, kui vesi tahkub, ilmuvad kirjatähed uues kohas nähtavale, ikka ja jälle. See teadmine annab jõudu ja sisendab usku, et keegi, kes seisab mere teisel või kolmandal kaldal, saab teada, mis juhtus minu ja mu kaaslastega.”