“Meie, eestlased”

Sari: Eesti Mõttelugu 35

Kümne aasta eest kõik olime ateistid. Revolutsiooni kumas ja iseseisvuse koidikul tundsime end vägevaina nagu jumal ja jäädavaina nagu igavik. Orjuse ja kurjuse võitjaina tahtsime võita ka selleilma hädaorupõrgu ja muuta õndsaks paradiisiaiaks, kus lehviks aina tõe- ja õigluse-vendlus-vaim. Nagu kosmiline hingus tuksatas meil läbi meelte ja otsekui sulasime Absoluuti – täiuslikud tundusime ise ja täiuslik tundus maailm.
Seda abituimana ja väetimaina tajume end praegu: mitte kui palju, vaid kui ootamatult vähe oleme suutnud siiski teostada oma ideaalsest ja täiuslus-programmist! Ainult vormid on muutund moe nõudel ja aja kajal, aga sisu on endine: endiselt edasi lämmatab hinge ülekohtu ja vägivalla võim – ei ole, ah, paradiisi pole veel kuskil. – Ja teostamata unistused moonduvad masendavaks pessimismiks, ahastav meelheit areneb ennasthävitavaks elupõletuseks: “raskuse vaim”, “mürgine vili”, “kuldne mülgas”, “vaestepatuste alev” – need viivad meie tänapäeva põlve “jäljetusse hauda”.
Kuid teiseltpoolt hakkame juba tasapisi kobama ja kaaluma, juurlema ja puurlema: hakkame kobama oma hingelabürindis ja kaaluma väärtuste-vaekausil elamiseks uut mõtet ja õigustust, hakkame juurlema oma kitsas minudus-teokarbis ja puurlema, kuis saada üle piiratusest, poolikusest, sisutusest, kaduvusest, – uuesti pilk sihib tänapäevasest kaugemalle ja hakkame uuesti ehitama oma hingest mõttesilda Ääretusse ja Lõpmatusse, Igavikku ja Täiuslikku, uuesti me otsime kontakti ilmamõtte Logosega ja uuesti me argsi-vargsi tahaksime ühineda Absoluuti…
Kujutlegem nüüd juubelipäevil kas või ainult seda võrratut vahet kümne aasta eest oma unistusis nähtu ja nüüd tõelikult saavutetu vahel – ja me mõistame selgemini ja teravmini kui harilikult tegeliku elu saavutuste pisidust ja relatiivsust, näeme materiaalsete varade kaduvust ja väärtusetust, tunneme selgemini ja teravamini kui harilikult kõige selle tulemusena tühja kohta oma hinges ja tahaksime täita selle.

“Usuelust iseseisvas Eesti” (1928)