“Me veel näeme”

Seitsmeaastane Lauren jääb kooliteel auto alla koomasse. Tüdruk omandab teispoolsusega suheldes usinalt elutarkusi, kuid tema vanemad on silmitsi raskeima väljakutsega elus. Suutmata otsustada, kas võidelda või leppida, keeravad ema ja isa, seni õnnelikult elanud abielupaar, teineteisele selja. Kumbki püüab olukorraga toime tulla ja lohutust otsida omal moel. Turvalise lapsepõlve kokkuvarisemist tahtmatult pealt nägev Lauren proovib leida viisi, kuidas oma vanemaid aidata.
“Me veel näeme” saavutas kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel III koha.

Ma olen autoõnnetust korra näinud – kui meie koer Jimmy eelmisel suvel auto ette jooksis ja saadud löögist mitu meetrit eemale lendas  -, ma olen kuulnud sellega seostunud hääli – pidurite kriginat, suure koera kiunatust -, tean, et see peab olema valus, sest Jimmyl oli mitu ribikonti katki ja me pidimie ta loomaarstile viima, aga praegu ei kuule ega tunne ma midagi. Ometi olen see mina: selili autoteel, kiiruga punutud kollakaspruunid patsid laiali nagu meritähe harud; see on minu roosa Hello Kitty märgiga jope ja minu merineitsiga ranits, millest üks noorem mees rabedate liigutustega mu kooli logoga õpilaspäeviku välja kisub… isegi kiirabiauto sireeni ei kuule ma, kui see kohale kihutab, kuigi olen varem selle undamist kuuldes alati kõrvad kätega katnud. Haudvaikne on kõik, otsekui vati sees.
“See polegi üldse valus!” tahaksin hõigata, püsti hüpata ja jope tolmust puhtaks rapsida, endal hea meel oma korda läinud naljast. Aga see ei õnnestu. Tuulehoog haarab mu kaasa ning ma kiljun lõbustatult nagu kunagi lõubustuspargi karussellil tohutu hooga keereldes, isa käsi piha ümbert kinni hoidmas.