“Mati Unt. Kogutud teosed 4”

Sügisball. Kuuvarjutus. Räägivad.

Siinse kogumiku kolme teksti, “Sügisballi”, “Räägivad” ja “Kuuvarjutust” ühendab Hando Runneli algatatud teema Mati Undi moekusest: Unt asub just keskmes, ajastu tuiksoonel. “Sügisballi” (kirjutatud 1977, ilmunud raamatuna 1979), võib pidada Mati Undi proosaloomingu kulminatiivseks teoseks.
Peale jutustuse “Räägivad” ilmumist (1984) väidab aga kriitika, et Unt on hakanud keskmest kaugenema: Unt ei vali enam päris õigeid objekte, Undi ajastutunne on pisut hälbinud, Unt on oma ajas eksinud… Undi vormivalik on alati lugejat intrigeerinud. Juba “Sügisballis” on autor oma tegelastest eemaldunud ja jälgib neid läbi vaevalt tajutava iroonilise kõrvalpilgu, samuti on selgelt tunda ka nn keskme puudumist: iga tegelane tegutseb oma piiratud ringis ja juhus viib nad omavahel kokku alles romaani lõpus.
“Räägivad” nihutab tegelased veelgi kaugemale, ja samas distantsi tunnetab ka lugeja. Seda tüüpi kirjandus on rõhutatult eemalehoidev, lugeja pigem uurib tegelasi kui samastab ennast nendega. “Räägivad” ei saa selles mõttes kuidagi olla keskmekirjandus. Ometi oskab Unt edasi anda midagi ajastule ja inimloomusele sügavalt ainuomast.
“Kuuvarjutus” (1984) on lugu võõrandumisest ja inimüksindusest läbi postmodernistliku tõsiduseta vaate. Kuuleme vaid ühte häält, kelle identiteeti on raske tuvastada: selgelt on tegu äsja abiellunud noore naise päeviku sissekannetega, aga sel naisel puudub inimlik minevik ja mälu, ta uurib inimeseks olemist selle faktide kaupa, ja muutub loo lõpus tagasi kassiks.
Mõttekäiku keskmest arendab edasi ka “Kuuvarjutuse” kassnaine: “Aga huvitav, et igal pool tundub olevat maailma keskpunkt. Iseäranis siis, kui magad, ja eriti selili. Siis hargnevad justkui kiired sinust igale poole. Või tulevad sinusse. Mõlemat moodi võib olla. Ja sind ümbritsevad justkui kontsentrilised ringid. Nagu kivi vette visata…”