“Marukoer”

Võiks öelda, et selle romaani nimitegelane on Rexi-nimeline koer, rotveileri ja hundikoera sega, raevukas viiekümnekilone elukas. Samavõrd võiks nõustuda arvamusega, et tegu on romaaniga inimese ja looma veidrast suhtest, kus loomale on määratud muutuda inimese pikka aega haudunud kättemaksu tööriistaks süütute inimeste vastu. Teksti enama süvenemise korral mõistame, et autor mõtleb marukoerte ja marukoerluse all inimest ennast, et ta heidab etteheitekinda kogu omaaegsele ühiskonnale ning jätab ühtlasi õhku hoiatuse, et kirjeldatu pole kaugeltki minevikuline ja erandlik nähtus, mis ei võiks mingil kombel korduda.
“Marukoer” on julm raamat, sealhulgas vangla ja ka sõja muserdavast mõjust, kuid see pole kirjutatud siiski mitte elujulmuse väljavalamiseks. See on kirjutatud just nimelt vastupidisel eesmärgil. Et lugeja võiks romaani lõpetades tunda mõnesugust kergendust ja isegi rõõmu elust kui sellisest.