“Martin Taras”

Käesolev töö on mõeldud just sellisena, nagu alapealkirjas öeldud, biograafilise vestena, sest autori sulele tundub see olevat kõige sobivam. Eesti NSV rahvakunstniku Martin Tarase elukäigust ja tema tegevusest eesti ooperis on siin tõepoolest ainult vesteldud, püüdes muidugi ka ooperikunsti spetsiifikat arvestada. Suurem osa Tarase lavaloomingust kulges autori silme all, tema elukäigust enne teatrisse tulekut on autor saanud andmeid, vesteldes asjaosalise endaga.

Ent see valitud vormgi – biograafiline veste – nõuab vaatluse alla võetava isiku “pealaest jalatallani” tundmist, sest vastasel korral kujuneks sellest paarikümnele küsimusele veidi pikemas sõnastuses vastatud ankeetleht või üsna kuiv reportaaž. Kui aga on tegemist kunsti-, käesoleval juhul teatriinimesega, siis jääb sellises ankeedis pilt inimesest kui kunstnikust ikkagi andmata. Kronoloogilised andmend ainult riivavad seda inimest ja tema elu väliskesta. Meenutagem siinkohal Picasso pliiatsijoonistust Ilja Ehrenburgist, mis valmis kümne minutiga, kuid millele eelnes inimese enda tundmine 40 aastat, ja just sellepärast peegeldub Ehrenburgi näoilmest vaimuinimene. Teatriinimese lavaloomingut ei saa mõõta tollipulgaga, kaaluda margapuuga ega hinnata mistahes muu süsteemiga (nagu näiteks kunstilist võimlemist). Lavakunstnikust pole sünnis üksnes kirjutada, et mängis oma elus neid ja neid rolle nii ja nii palju kordi, seoses pensionile minekuga loobus lavatööst või, kurvema variandina, tema eluniit katkes loominguliselt küpseimas eas, temast jääb püsima helge mälestus – ja ongi kogu elulugu. Sellisest ankeetlikkusest hoidumise mõttega sai käesolev töö kavandatud pisut vabamas vormis, sest on ju igal loodud lavakujul oma iseseisev biograafia, mida näitleja laval esitab. Stanislavski definitsiooni järgi on näitleja looming võrdne akt inimese sünniga! Kuid seda ei tule mõista mitte järjekorranumbrina perekonnaseisuaktide büroo kartoteegis, vaid loodusliku protsessina: see algab tinglikust sigitamisest (tutvumine rolliga), edasi – loote kujunemine (töö rolliga), kuni lõpuks jõutakse sünnitamiseni (rolli küpsemine etenduseks). Just nende tegurite realiseerimine lavateoses moodustabki näitleja kunstilise biograafia, tema elutöö. Kui see allutada üksnes daatumitele ja teistele numbrilistele näitajatele, ei jõuta statistilisest tabelist kaugemale.

Autor